Une-Mati

KOLMAS LUGU, kus vihm ei loe enam midagi ja kus Une-Mati kalurite elamisega tutvub

Dagmar Normet

„Une-Mati, kallis, kallis Une-Mati!” sosistas Mati. „Kui hea, et sa mind üles otsisid! Mul oli nii igav olla ilma sinuta.”

„Ka mina tundsin sinust puudust,” tunnistas Une-Mati.

„Ja minust ka, eks ju?” nõudis Tups endale tähelepanu.

„Sinust eriti,” naeris Une-Mati ja võttis Tupsi sülle.

„Aga nüüd on kõik hästi,” ütles Mati. „Nüüd oleme jälle kõik koos.”

„Kolmekesi koos,“ rõhutas Tups.

Kojauks kriuksatas.

„Vanaema tuleb!” hoiatas Mati.

Une-Mati keeras kähku oma võlumütsi noka ette – ja hajus.

„Ma lähen käin poes ära,” ütles vanaema. „Ära sa, Mati-poiss, nukrutse, küll ilm jälle paraneb, kus ta pääseb!”

„Ega ma ei nukrutsegi,” vastas Mati. „Mulle ei loe vihm enam midagi.”

„See on tubli,” ütles Salme, tõmbas kojas kummisäärikud jalga ja pani vihmakuue selga. Siis võttis ta sara alt jalgratta, istus sadulasse ja sõitis poodi.

Une-Mati ilmus uuesti nähtavale.

„Kombes,” ütles Mati. „Nüüd oleme tund aega omaette.”

„Kust sa seda nii täpselt tead?” kahtles Une-Mati.

„Tund aega vähemalt,” kinnitas Mati. „Kas on värske leib veel toomata või jääb ta vorstiautot ootama. Mingi põhjuse leiab vanaema ikka, et poe eeskojas istuda ja külanaistega juttu ajada.”

„Sa võiksid mulle seni maja näidata,” palus Une-Mati, lastes ise silmadel köögis ringi käia. „Ma pole veel kunagi näinud, kuidas kalurid elavad.”

Köök oli ruumikas ja kena: heledad seinad, sini-valgeruudulised kardinad, sinine kahhelkividest pliit. Ümber valge laua seisid sinised istepingid.

„Milleks on pliidi kohal katus?” tahtis Une-Mati teada.

„See on vingupüüdja,” selgitas Mati. „Kui meil näiteks kala praetakse, tuleks kogu hais tuppa. Aga vingupüüdja tõmbab söögilõhnad korstnasse.”

Köögist viis üks uks magamis-, teine elutuppa. Une-Mati soovis kõigepealt elutuba näha.

Siin oli pehme diivan, kaks tugitooli, diivanilaud, raamaturiiul ja televiisor – kõik nagu elutoas ikka. Ja veel – ohoo! – Une-Mati taganes aupaklikult.

„Minu lugupidamine,” ütles ta ja tegi sügava kummarduse.

„Keda sa teretad?” küsis Mati üllatunult, sest toas polnud peale nende mitte kedagi.

„Selle toa valitsejat,” vastas Une-Mati ja osutas vanale, aastatega tumedaks tõmbunud kiiktoolile.

„Kust sa seda tead?” imestas Mati.

„Seda on ju kohe näha,” vastas Une-Mati. „Vaata, kui suursugusena ta seisab ilusal triibulisel vaibal, aukohal, keset tuba. Ja kui mõtlik ja elutark ilme tal on!”

„See on minu vana-vana-vanaisa kiiktool,” ütles Mati uhkelt. „Minu vana-vanavanaisa oli meremees. Ja kui ta vahepeal koju tuli, siis käis talle koledasti närvidele, et maja paigal seisab. Sellepärast istus ta kodus alati kiiktoolis. Seal õõtsus ta just kui merelainetel.”

„Kas sinu vana-vana-ja-nii-edasi-isa rääkis seda sulle ise?”

„Ei rääkinud. Tema on juba ammu surnud – läks oma laevaga Lõunameres põhja. Mulle rääkis temast mu vanaisa Elmar.”

„Saan aru,” ütles Une-Mati. „Su vana-vana-ja-nii-edasi-isa oli su vanaisa Elmari vanaisa.”

„Just nii,” ütles Mati.

„Kas lubate?” pöördus Une-Mati viisakalt kiiktooli poole.

Kiiktool ei vastanud midagi.

„Vaikimine on nõusolek,” arvas Une-Mati, ronis toolile ja andis sellele paraja hoo sisse. „Tead sa,” ütles ta mõnusasti kiikudes, „nüüd on minulgi niisugune tunne, nagu õõtsuksin laevaga tormisel merel.”

„Tule lastetuppa, ma näitan sulle midagi,” ütles Mati salapäraselt ja vedas sõbra kättpidi tuppa.

„See pole ju kellegi lastetuba,” torises Une-Mati pettunult. „Ma ei näe siin ühtegi mänguasja.”

„On küll lastetuba,” ütles Mati. „Selle maja lapsed on alati just selles toas elanud: mu vanavanaisa, kui ta väike oli, ja minu isa ja tema vend Toomas. Nüüd on nad juba suureks kasvanud ja tulevad koju ainult külla. Minu isa, teda sa tead ju küll, õpib ülikoolis lastearstiks nagu mu emagi. Aga onu Toomas püüab praegu kaugel Lõunamerel sardiine.”

„Täitsa asjalikud kušetid,” kiitis Une-Mati teiselt kušetilt kolmandale ronides. „Aga miks neid nii palju on?”

„Siin magavad selle maja suured lapsed, kui nad kodus külas on.”

„Sa pidid mulle midagi näitama,” tuletas Une-Mati meelde.

„Otsi!” ütles Mati.

„Kas see on mõni mänguasi?”

„Ei, mänguasjad on kõik verandal. Seal on minu mängunurk. Aga siin toas on midagi niisugust, mida sa eluilmaski pole näinud.”

„Sellist asja ei olegi,” ütles Une-Mati veendunult.

„Vaata!” ütles Mati ja osutas raamatukapile.

Klaaside taga riiulil seisis väike kolmemastiline purjelaev.

„Kas sa arvad, et mina pole purjekat näinud?” küsis Une-Mati pisut solvunult. „Olen neid küll näinud, otse nõrkemiseni – merel ja telekas ja…”

„Aga seda purjelaeva sa igatahes näinud ei ole!” ütles Mati uhkelt. „See on Merilind. Selle peal sõitis mu vana-vana-vanaisa.”

„Kas selle purjekaga läkski su vana-ja-nii-edasi-isa Lõunameres põhja?”

„Just. Ja see siin on Merilinnu mudel.”

Une-Mati ronis toolile, surus nina vastu raamatukapi klaasust lömmi ja ta silmad läksid ümmarguseks nagu kohvitassid.

„Oo!” ütles Une-Mati. „Oo! Ei! See ei või olla!”

„Miks ei või! Võib küll!” kinnitas Mati rõõmsana – tema üllatus oli siiski muljet avaldanud.

„Mina küll ei taipa, kuidas ta sai sinna pudelisse?! See on ju võimatu!” hüüdis Une-Mati.

See oli tõepoolest mõistatuslik vaatepilt: nagu Lumivalgeke klaaskirstus, nii puhkas kolmemastiline mereiludus suures kandilises pudelis. Pudeli kollane klaas heitis sooja helgi laeva valgele kerele ja purjedele. Näis, et Merilind liugleb vaiksel merepinnal lõunamaa päikese paistel.

„Ei! Ma ei mõista!” erutus Une-Mati. „Kuidas pääses kõrgete mastidega laev kitsast pudelikaelast sisse!”

„See on peenike nipp!” ütles Mati salapäraselt. „Minu vanavanaisa oskas seda. Tema tegi igasuguseid laevamudeleid ja kõige nipikamad pani pudelisse.”

„Kas ta oli võlur?”

„Ei olnud!” naeris poiss. „Tema oli meremees. Siin majas olid kõik meremehed või kalurid.”

Tups, kes seni oma asemel oli tukkunud, ajas äkki kõrvad kikki, hakkas haukuma ja saba liputama. Mati vaatas aknast välja.

„Vanaema tuleb!” hoiatas ta.

Kui vanaema kööki astus, polnud Une-Matist enam jälgegi.