Vana vaskne laevakell

Mart Helme

Maal, meie talu väravas, ripub posti küljes vana vasest laevakell. Ta on tõesti vana. Vihm, lumi, tuul ja päike on kulutanud ta peaaegu mustaks ning enne meie väravasse jõudmist rippus ta aastaid, võib-olla ka aastakümneid ühe auriku pardal, kus vahimadrus kuulutas tema peal aega ehk meremeeste keeli: lõi klaase.

Ma ei tea, on sel kellal olnud eriline saatus. Võib-olla. Ei tea ma ju ka midagi laeva saatusest, mille pardal kell rippus. Selleks ajaks, kui mina tolle laeva laele astusin, oli ta vaid madalikul lösutav vrakk, mille kunagist nimegi enam ei tuntud.

Mäletan, sumasime vennaga läbi rinnust saati ulatuva vee laevani ja ronisime pardale. Niisama uudishimust, lootmata siit midagi leida. Tõepoolest, laev polnud ju midagi muud kui hunnik vanarauda, mida soolane merevesi visalt sootuks hävitada püüdis. Puhtast lustist kolasime tühjades kajutites ja lagunenud tekil, püüdes mitte veristada paljaid jalgu. Heitsime pilgu ka trümmidesse, kus loksus tume ja ebasõbralik roostelõhnane vesi. Ei, leida polnud siit midagi. See oli surnud laev ja romantiliseks muutsid ta üksnes kaunis suvepäev ja mahedalt vastu laevakülgi lobistavad lained.

Tuul oli see, kes näitas meile kella, pannes ta ühe tugevama puhangu ajal viivuks helisema. Kuidas me teda varem ei märganud! Ta rippus ju mõlkitaotud, klaasideta roolikambri ukse kõrval. Kaks, võib-olla isegi kolm korda olime mõlemad temast mööda läinud, roolikambrisse sisenedes ja sealt väljudes teda isegi peaaegu puudutanud.

Mäletan, veel kord helahtas kell tuules ja see kõlas nagu appihüüd, nagu palve, et me tema, ainsa ellujäänud eseme, siit surnud laevalt kaasa võtaksime.

Seda polnud raske teha. Rooste oli närinud kella hoidva lati lausa pudedaks. Tirisin kella enda poole, tasase kõlksatusega tuli see lati küljest lahti ja rändas koos meiega kaldale.

Algul viisin kella linna. Mitu aastat seisis ta mu kirjutuslaual kõrvuti suure aidavõtme ja Burjaatiast toodud Buddha kujuga. Aga ta ei elanud siin, üksnes suikus ja kogus tolmu. Siis viisin ta maale, kaevasin värava kõrvale maasse posti ja sobitasin kella selle külge. Siin on ta taas nagu elusolend, kõlksudes tuules ja andes märku külalistest. Mõnikord öösiti aga, kui merel tõusnud pagi meiegi aeda jõuab ja ma läbi une hookaupa vana laevakella helinat kuulen, usun ma, et need on tema mälestused, millest ta nüüd räägib majale ja aiale – oma uutele naabritele. Ent võib-olla ka mulle.