Meri

Henno Käo

Kui veel telekat ei olnud, oli meri ometi olemas. Oli küll, aga mina ei olnud seda veel oma silmaga näinud. Ja ma elasin ometi saarel. Meie külast oli mereni viis kilomeetrit. Ja kui ei ole just jalgratast, on see üsna pikk maa. Sest jah, kui veel telekat ei olnud, polnud mul ju ka jalgratast. Ja isegi kõrge puu otsast ei paistnud meri kätte.

Kui veel telekat ei olnud, võis ju vaadata unenägusid. Ja unes olin ma juba merd näinud! Unenäomeri oli majakõrguste vahuste lainetega. Lainete vahel ulpis abitu laevuke nagu pähklikoor. Säherdune pilt oli mulle meelde jäänud ühest raamatust. Aga ma tahtsin hirmsasti näha pärismerd. Unes nähtud meri pole ju ikka see.

Tegelikult on merega umbes sama lugu kui Ameerikaga. See on rohkem uskumise asi. Kui sa pole Ameerikas käinud, võid ju arvata, et seda pole olem aski. Ameerika hakkab olema sellest hetkest, kui sa seda oma silmaga näed.

Ja ühel palaval suvehommikul tundsin, et aeg oli küps. Kas nüüd või ei iial! Teadsin väga hästi, kuspool meri on. Ja hakkasin astuma. Paljajalu. Üksi. Läksin otse joones üle kuumavate kadakaväljade. Ronisin üle kiviaedade. Jooksin üle jalgu kõrvetavate küngaste ja pugesin traataedade alt läbi. Putukad sumisesid. Õhk virvendas. Taevas polnud ühtegi pilve. Ainult kull joonistas seal ringe.

Ja siis! Kui järjekordsele künkaharjale jõudsin, nägin ma midagi puude vahel välkumas. Kas tõesti? Oli see võimalik? Jooksin künkast alla ja mulle lõi vastu imelik lõhn. Sihukest lõhna polnud ma veel tundnud. Ei saaks öelda, et see lõhn oli meeldiv. Võib-olla lehkab niimoodi mereröövlite higi? Aga kindlasti oli selles ka kaugete maade ja ohtlike seikluste hõngu.

Juba seisingi teraval kaldaklibul ja minu jalge ees lesis läbipaistev vesi. Harilikult vist ei öelda, et vesi lesib. Aga seda ta seal tookord just tegi. Kas see tahtiski olla meri? Ma keeldusin uskumast. See pidi olema mingi eksitus. Kus olid majakõrgused vahutavad lained? Kus olid laevad nagu abitud pähklik oored? Meri ei loksunud. Meri ei virvendanudki. Ja minusuguse põnni pärast ei vaevunud ta end ka pingutama, et pisutki mere moodi välja näha. Ilm oli selleks liiga palav.

Säherdune meri oli minu senise elu suurim pettumus. Isegi esimest linnas käiku ei andnud sellega võrrelda. Olin millegipärast ette kujutanud, et linnas peavad olema hiiglasuured kivimajad. Ja et seal ei kasva ühtegi puud ega rohul iblet. Kui me aga emaga Kuressaares käisime, nägin hoopis midagi muud. Majad polnudki kuigi suured. Nende hulgas oli koguni puumaju. Ja mis kõige imelikum – linnas ei olnud puudest puudust. Aga ometi oli see täiesti teistmoodi kui küla. See oli linn.

Siin oli aga vaid üks suur peegelsile lomp. Just lomp, sest vastaskallas paistis selgesti ära. Tegelikult oli see pisikeste saarte rida. Ja saarte taga paistis midagi tumesinist. Võib-olla alles seal algas tõeline meri.

Kastsin varbad vette, kuid ujuma ei läinud. Võib-olla olin sellest petuvärgist liiga solvunud. Aga tõenäoliselt ma lihtsalt kartsin seda lompi. See tundus ihuüksinda suplemiseks siiski liiga võõras ja suur.

Kodu poole kõmpides hakkas pettumus üle minema. See oleks nagu pikka teed käies olematuks kulunud. Lõppude lõpuks olin ma ju täna näinud merd! Mis sellest, et see ei näidanud mulle oma õiget nägu.