Naljand on lühike naljaka sisuga rahvajutt, mis lõpeb sageli ootamatult.
Naljandid pilkavad inimeste ahnust, rumalust, laiskust.
Lontrusele ma teed ei anna (1909)
Keegi härra juhtus mõisa õues patseerides moonakale vastu, jäi seisma ja ütles:
„Lontrusele ei anna ma siin ilmaski teed.”
„Mina alati,” oli moonaka vastus, kui ta kõrvale astus
 |
|||||
Vanaproua kardab hiiri (1897)
Muuga vanaproua kartnud kangesti hiiri. Kui kokk ehk köögitüdruk söögisahvri läinud, siis olnud proua ikka seal nuuskimas. Need õppinud nii kavalaks: toodud proua käest võti, mindud sahvri – proua tulnud ka järele. Kui kokk ehk tüdruk sahvri sisse läinud, öelnud:
„Nää, üks hiir siin!”
Siis olnud proua kohe tagasi.
 |
|||||
Viime tiigi ära (1898)
Hiidlased kaevanud suurel maal ühes mõisas tiiki. Saanud juba tiik valmis, läinud raha saama mõisast. Mõisahärral ei olnud aga raha anda, käsib teine kord tulla. Hiidlased aga ei lähe enne ära, kui raha kätte saavad.
Üks ütleb: „Aga kui herra mitte raha ei anna, me viime tiigi ää koju!”
Härra kuuleb, et hiidlased tiigi tahavad ära viia, läheb valitseja juurde, võtnud selle käest raha võlgu ja maksnud hiidlastele raha ära.
- Mille ja kelle üle nendes naljandites naerdakse? Mis on naljandite mõte?
- Toodud naljandid on väga vanad (vaata aastaarve sulgudes), seepärast on seal väljendust, tänapäeva kirjakeeles ei kohta. Kuidas sa oma kirjandis väljenduksid?
