Nõianeiu Nöbinina (Kristina Kass)

Esimene peatükk, milles selgub, kuidas Nöbinina oma nime sai ja kuidas ta suureks kasvas.

Sel ööl, mil Nöbinina sündis, juhtus midagi täiesti erakordset. Nimelt tuli pilve tagant päike välja! Tõsijutt, keset ööd hakkas järsku päike paistma, nagu oleks tegemist päise päeva, mitte südaööga.

Isegi paljunäinud ja igat sorti imedega harjunud nõiad lõid imestusest oma kondiseid käsi kokku, pungitasid silmi ja vangutasid päid. Midagi oli nüüd kohe kindla peale väga valesti!

Aga valesti polnud midagi, hoopis Nöbinina oli sündinud. Väike nõiatüdruk, esialgu veel nimetu, lõi kohe oma suured silmad lahti ja hakkas rõõmsalt naeratades maailma uudistama.

„Saadana silmamuna! Seda ma teadsin, et miski siin ei klapi! Kui ikka keset ööd äkiste päike välja tuleb, siis on kohe õnnetus kaelas!” kriiskas ta ema Rumilda, konksus selja, üleni vistrikulise näo ja mustade sorakil juustega nõid, kui oma last esimest korda nägi.

„Nihuke vilets niru! Säherdune hale piitsavars! Häbi pealegi vaadata! Ptüi!” sajatas ta maha sülitades.

Vastne nõiabeebi oli tõepoolest ainult paari-kolmekilone kõhn vibadik ja mitte selline priske kümnekilone, nagu nõidade munadest tavaliselt koorus. Aga kõhnus polnud sugugi beebi ainuke omadus, mille kallal sugulased kohe irisema hakkasid.

„Vähh, mihuke vastikut värvi nahk tal on!” võdistas oma hallika jume üle uhkust tundev tädi Koolera õlgu ja torkis lapse ihu pika küünega.

„Kraah! Ja vaadake ta nina! Kas te olete kunagi jõledamat nina näinud?” kisendas vanaema Vundamenta, kirtsutas põlastavalt oma karvaste sõõrmetega konksnina ja väristas rinnuni rippuvaid lõualotte. Uuel nõiabeebil ei olnud tõepoolest sellist suurt ja kongus nina, nagu teistel vastselt koorunud nõialastel, ega ka pikka ja teravat või vägevat kartulnina.

Tal oli hoopistükkis väike ja püstine ninanöps! See oli midagi niivõrd ennekuulmatut, et lähimate päevade jooksul lendasid kaugete maade nõiad beebit lausa parvede kaupa uudistama.

Moor Rumilda tundis maimukese välimuse pärast ütlemata suurt häbi. Ta määris tüdruku näo poriga kokku, et see nii roosa välja ei paistaks. Ta püüdis last iga päev usinalt koledate nägude ja röögatustega ehmatada, et too liiga sagedasti oma totakat naeratust ei välgutaks. Ja kui tütrele esimesed hambad suhu tekkisid, siis mätsis ta need mustikatega kokku, et need natukenegi vähem valged näiksid. Aga mingid tavalised nipid ei teinud väikest nõiatüdrukut sugugi ilusamaks.

Viimaks pöördus nõiamoor Rumilda murega Peanõia poole ja küsis, kas ehk säherduse õnnetu olukorra puhul ei võiks nõiaseadus erandit teha ja lubada last veidi kenamaks võluda.

„Mitte ilma peal! Reeglid on reeglid ja nendest üleastujat ootab igavene hukatus!” kõmistas Peanõid oma konksus näppu viibutades. Igavene hukatus oli midagi, mida kõik nõiad kohutavalt kartsid, aga mida keegi päris täpselt endale ette kujutada ei osanud. See võis tähendada elu lõpuni sillerdava kuldse vihma käes seismist või pehme valge pilve peal inglikoori kuulamist. See võis tähendada ka piimajõgede ja pudrumägede keskel elamist või kohustust süüa kogu edaspidise elu jooksul ainult maasikaid ja vahukoort, igapäevast roosiõievannis kümblemist ja juustekammimist ning metsloomade toitmist ja paitamist. Igatahes oli igavene hukatus midagi nii hirmsat, et ükski täie mõistuse juures olev nõid seda õnnetust endale vabatahtlikult kaela ei kutsunud.

Pettunud Rumilda vajus veelgi enam küüru ja sülitas südametäiega laraka rohelist tatti parajasti möödavolksavale konnale pähe. Tollele kasvasid sedamaid selga pruunid harjased, mis tegi nõiamoori tuju vähemalt sutsu paremaks.

„Kuule, Rumilda, kui sul natuke õnne on, siis võib selle sinu peletise nina külge mõne aasta pärast paar prisket soolatüügast tekkida,” püüdis Peanõid värsket ema lohutada.

„Või siis kasvab tal kunagi lõug musti karvu täis. Aga see ei ole muidugi kindel. Kõveramaks ta nina vaevalt enam läheb.”

Teised nõialapsed hakkasid noort nõiatüdrukut Nöbininaks hüüdma. Ajapikku hakkas isegi oma lihane moor teda selle nimega kutsuma. Ning varsti ei mäletanud enam keegi, mis oli Nöbinina õige nimi, või kas tal üldse kunagi oli muud nime olnudki.

„Ma tõesti ei tea, mis ma selle plikaga peale hakkan,” kurtis Rumilda tihtilugu teistele nõidadele. „Ta ei söö isegi ämblikke!”

„Mis sa seletad! Ei söö ämblikke?” kiljusid nõiamoorid ja kiskusid endal suurest vapustusest tuustide kaupa juukseid peast.

„No ei söö, tee mis tahad! Maipõrnikad veel kuidagi lähevad, aga ämblikke ei nõustu ta suu sissegi võtma. Ma olen toppinud küll, suuri ja väikesi, siledaid ja karvaseid, aga see kurivaim sülitab need kõik välja!”

Torminõid Tamburiine vahtis talle vihast sähistades otsa.

„Püha käristus! See on ju hea toidu raiskamine! Malakat on sellisele nähvitsale vaja, malakat, ma ütlen!”

„Sa muidugi tead, mida see tähendab, kui nõialaps ämblikke ei söö?” kõmistas Tarknõid Teamundus ja tõstis oma kärnase sõrme teadja näoga püsti. „Temast ei saa eales õiget nõida! Aga seda oli muidugi arvata, kui juba vastkoorunust peale selline kidur ja nöbininaga oli.”