Tsatsiki ja paps (Moni Nilsson-Brännström)

Mida ohtlikum, seda parem

„Kas ma tohin Elenaga koos suplema minna?” lõõtsutas Tsatsiki, kui nad alla taverni juurde jõudsid.

„Kas sa ei ütleks kõigepealt teistele ka tere?” küsis mamps.

Alles nüüd märkas Tsatsiki tädi ja onu, kellega mamps juttu ajas.

„Tere,” kostis Tsatsiki ega teinud nende uudishimulikest pilkudest väljagi.

Ta oli harjunud, et teda vahitakse kui haruldast olevust, ja ta oli harjunud alatasa välja ilmuvate tundmatute sugulastega, kes teda kallistasid. Ta tervitas isegi trullakat jõmpsikat, kes istus vanaema Maria süles.

Vaene poisu, istub ja tal on oma pitspluusis paha olla!

„Kas ma tohin?” kordas Tsatsiki kannatamatult. Ta kartis, et nüüd, kus ta viimaks ometi on endale mängukaaslase leidnud, kaob Elena ära.

„Kas sa vaatad ta järele?” päris mamps Elenalt.

Tsatsikil hakkas häbi. Mida Elena võib temast arvata? Talle pole ometi lapsevahti tarvis. Ta saab ju varsti kaheksaseks.

„Ma vaatan ta järele,” lubas Elena.

Tsatsiki arvas, et nad lähevad alla randa. Kuid ta eksis! Nad pidid hoopis Elena salakohta minema. See kõlas põnevalt. Tsatsiki tundis uhkust, et võis kaasa minna. Elena tahtis minna neemele, kus olid teravad kaljud ja eluohtlikud järsakud. Sinna ei lubanud mamps Tsatsikil mingil juhul minna. Elena kannul ronides mõistis ta, miks.

Elena liikus mööda merre laskuvaid kaljusid. Vahel polnud neil klammerduda mujale kui vaid kitsastesse kaljupragudesse ning mõnedes kohtades pidid nad kahlama põlvini vees või turnima libedatel kividel. Üksainus eksisamm, ja kukud kindla peale surnuks.

„Nüüd peame hüppama,” teatas Elena, kui nad olid hea tükk aega ülespoole roninud. Kaugel all sätendas meri.

„Kas sa oled arust ära või?” pahandas Tsatsiki. Tal hakkas juba üksnes üle kaljuserva vaatamisest pea ringi käima.

„Kas sa ei julge?”

„Julgen küll, aga kuhu kohta hüpata?”

Tsatsiki astus paar sammu tagasi.

„Me läheme varandust otsima,” selgitas Elena.

„Mis varandust?”

„Küll siis näed. Kas sa ei taha kaasa tulla? Äkki kardad?”

Tsatsiki kartis tõesti, ent ta ei saanud ju seda oma arutule nõole tunnistada. Äkki ei võta ta teda siis enam kunagi kaasa. Ja varandust tahtis ta samuti näha.

„Ei karda,” luiskas Tsatsiki. „Ma olen kõrgemaltki alla hüpanud.”

See oli puhas vale! Kodus ujumisbasseinis, kus ta mampsiga talviti suplemas käis, julges ta kolmandalt laualt alla hüpata. Mamps hüppas viiendalt, aga nii kõrgele üles ei tihanud Tsatsiki isegi ronida. Siin paistis topelt nii kõrge olevat.

„Hüppa nüüd,” käskis Elena.

„Hüppa sina enne,” vastas Tsatsiki ja pidas pöialt, et Elena ka ei julgeks hüpata.

Kuid Elena kahjuks julges. Ta astus lihtsalt ühe sammu, isegi kleiti ja sandaale ei võtnud ära.

Tsatsiki piilus ettevaatlikult üle kaljuserva alla.

„Nüüd on sinu kord!” hüüdis Elena veest. „See pole üldse ohtlik. Usu mind!”

Tsatsiki tõmbas varbad sandaalide sees krõnksu.

„Üks, kaks, kolm,” luges ta vaikselt endamisi. Number kolme ajal pidanuks ta hüppama, kuid jalad jäid kangekaelselt paigale. Tsatsiki ei suutnud neid enam valitseda.

„Üks, kaks, kolm,” luges ta uuesti, aga tulemus oli sama nigel.

„Hüppa ometi!” karjus Elena all läbematult.

Nüüd pettis Tsatsiki oma jalad ära. Numbreid loendamata astus ta lihtsalt sammu ettepoole. Kõhus kõditas nii, et ta unustas silmad sulgeda.

Tsatsiki kukkus plartsatades vette ja vajus hooga allapoole. Vesi helkis ja kihises kaunilt silmade ees. Kiiresti-kiiresti-kiiresti vajus ta järjest põhja suunas. Kõrvus kumises ja kopsud olid lõhkemas. Alles siis, kui Tsatsiki taipas, et ta on uppumas, tuli talle meelde hakata pinnale rabelema. Kõrgel üleval pea kohal nägi ta merre tungivaid päikesekiiri.

Seda oli ilus vaadata, ent keha nõudis valusalt õhku ning Tsatsiki hakkas meeleheitlikult käte ja jalgadega siplema. Viimane meeter tundus igavikuna.

„Kas sa oled peast segane?” riidles Elena, kui ta pinnale kerkis. „Sa pidid hüppama, mitte end ära uputama!”

Tsatsiki ahmis õhku ning tuli veest välja. Ta jäi tükiks ajaks kaldale lebama ja lihtsalt tundis, kui mõnus on hingata.

„Sa oled ju hull,” naeris Elena. „Aga vapper. Ma poleks iialgi uskunud, et sa julged hüpata.”

Ka Tsatsiki pani seda imeks, kui ta üles kalju otsa vaatas. Tõenäoliselt oli ta klassi vapraim poiss. Per Hammar ei usuks elu sees tema juttu.

Elena salakoht oli tõeliselt kenas ümbruses. See oli väike laht sukeldumiskaljude ja koopaga, kuhu sai sisse ujuda.

„Kus varandus on?” päris Tsatsiki.

„Luba, et sa kellelegi ei räägi, kui ma sulle näitan.”

„Ausõna.”

Elena veeretas mõned kivid kokkukuhjatud hunnikust kõrvale.

„Yes!” karjus ta ning võttis sealt välja sukeldujanoa ning väikese ahingu.

Tsatsiki tundis kerget pettumust. Ta oli ette kujutanud kuldrahadega kirstu.

„Kas sa aru ei saa?” seletas Elena õhinal. „Me võime nüüd tindikalu püüda ja need siis maha müüa. See on ju igavesti vahva.”

Elena võttis kleidi seljast ja nühkis sellega noalt roostet vähemaks.

„Aga miks sa nad ära peitsid?”

„Sellepärast, et ema ei luba mul tindikalu püüda. Ta ütleb, et see ei sobi tüdrukutele. Tema meelest peaksin ma kartuleid koorima, spinatit puhastama ja väikevenna järele valvama. Pealegi näppasin ma need asjad Yanise tagant.”

„Kas sa oled ogar või!” tõreles Tsatsiki.

„Tal on neid palju. Sa võid minuga kampa lüüa, ja raha jagame pooleks, kui sa välja ei lobise.”

„Ei lobise,” lubas Tsatsiki.

Koju mindi täiesti tavalist rada mööda, mis viis otse külani. Neil poleks olnud üldsegi tarvis kaljuseintel ronida ega järsakuservalt alla hüpata.

Elena ainult naeris, kui Tsatsiki selle peale vihastas.

„Kas ei olnud tore hüpata?” küsis ta.

„Nojah, oli küll,” vastas Tsatsiki, „aga...”

„Mis sa siis hädaldad?” ei saanud Elena aru. „Mida ohtlikum, seda parem, eks ju?”