Täiesti tavaline maailm

Tükk aega läksid Lohe ja Betti edasi paljajalu. Tee oli õnneks selline kõvasti kinni trambitud külavahetee, mis jalgadele haiget ei teinud. Mida edasi, seda paremaks tee muutus ja kui nad juba asfaltteele jõudsid, panid nad jalanõud jälle jalga.

Mõne aja pärast jõudsid nad bussipeatusse. Sellisesse täiesti tavalisse putkasse, kus oli pink. Vaevalt aga said Betti ja Lohe istet võtta, kui nende ette veeres buss. Uks läks lahti ja bussijuht hõikas nad peale. See oli koolibuss, parajalt lapsi täis, kõigil rohelised koolivapiga vestid või kampsikud seljas. Riietuse poolest Lohe ja Betti nende hulka küll väga hästi ei sobinud, aga mis seal’s ikka. Nad hakkasid selliste ootamatustega juba harjuma.

Koolimaja oli koolimaja nagu ikka. Tundide alguseni oli veel aega, nii et Betti tegi majale igaks juhuks tiiru peale. Ei näinud mitte kui midagi iseäralikku. Täiesti tavaline koolimaja. Nad läksid sisse ja uurisid tähelepanelikult teisi lapsi. Täiesti tavalised lapsed. Mitte midagi erilist. Kõige erilisemad olid siin ilmselt nemad ise.

„Teie olete meil siin vist uued,” astus Betti ja Lohe juurde heledate juustega noor õpetaja. „Ma näen, et te ei ole veel koolivormi saanud. Pole viga, küll seegi korda saab. Mis klass teil ongi?”

„Viies,” ütles Lohe.

„Tulge minuga, tunnid hakkavad kohe peale.”

Ja ta juhatas lapsed klassi, kus nad istusid tagant teise pinki, sest see juhtus tühi olema.

„Kui teile midagi muret teeb, astuge aga julgesti minu juurest läbi. Mind leiab õpetajate toast. Õpetaja Rohekass. Ilusat päeva teile!”

„Hea vähemalt, et me nii taga istume,” ütles Betti Lohele. „Äkki keegi ei pane siis väga tähele.”

Selles ta aga eksis. Klassi astunud õpetaja nägi Lohet ja Bettit kohe, tuli nende juurde ja tervitas mõlemat kättpidi.

„Tere tulemast, mina olen Kristo Heinpõld. Kuidas teie nimed on?”

„Lohe,” ütles Lohe.

„Betti,” ütles Betti.

„Nurkse,” ütlesid Betti ja Lohe ühekorraga.

„Kaksikud, jah? Väga ühesugused te just ei ole, vähemalt ei saa teid segamini ajada,” ütles õpetaja Heinpõld ja keeras minekule, enne kui Lohe või Betti midagi lisada jõudsid.

„Kaksikud, kaksikud,” pobises Lohe. „Pole me mingid kaksikud.”

„Ah, mis sest,” ütles Betti. „Mine tea, kauaks me üldse siia jääme.”

Lohe pobises veel natuke aega, aga tund hakkas pihta ja õige kiiresti tõmmati nad selle viienda klassi igapäevasesse ellu.