Vanapagana naise kangakudumise koht (muistend)

Muiste veerenud sõjavanker ühtelugu meie kodumaal, tallanud maha noori ja vanu, ähvardanud maa täiesti lagedaks teha. Inimesed põgenesid hirmul sohu ja rabadesse.

Räpina elanikud arvanud kõige paremaks Võhandu jõe kaldasse koobast kaevata. Sinna viinud oma varanduse ja seal elanud isegi vaenlaste ilmumise puhul. Vaenlased ei teadnud neid sealt otsida. Sedaviisi ei saanud sõda neile enestele ega nende varandusele viga teha.

Kui pärast sõda elanikud koopast lahkunud, juhtunud Vanapagan koopa juurde. Vaatab, vaatab, koobas meeldib talle. Vanapagan otsustab varsti: siin mulle armas asupaik! Siia kolin kohe elama!

Eks Vanapagan koligi naisega üheskoos koopasse. Ise rändab siit Võhandu jõe äärt mööda tihti kaugemale Võrumaad vaatama, naise aga jätab koopasse.

Ei Vanapagana naine viida asjata aega. Hakkab varsti tööle. Seab teljed üles, kuduma. Iga päev kuulevad karjalapsed Vanapagana telgede lõksumist koopas. Vaatama ei julge ometi keegi minna, mida Vanapagana naine seal teeb.

Korra poisid Võhandu jõe ääres mängimas. Viskavad lutsu jõe veel. Ennäe, üks kivi satub koopasse, kus Vanapagana naine kangast kudumas.

Vanapagana naine kohe koopast välja, saab lutsu viskava poisi tukast kinni, kolgib teda hoolsalt. Ütleb: „Kui sa rikaste vanemate laps oleksid, nuhtleksin sind hoopis kangemini. Tean aga, et oled vaeste laps, sellepärast annan sulle armu. Te, poisid, olete kõik kolki ära teeninud, pillute kiva mu kanga vahele! Kui te teinekord veel nii teete, nuhtlen teid paremini!”

Vanapagana naine vihtunud poisi ometi nii läbi, et poisi kondid neli nädalat valutanud.

Sest saadik ei julgenud poisid enam koopa juurde minna mängima.

Seda koobast kutsub rahvas Nõtskme koopaks. See koobas on praegu olemas. Suure vee ajal on koobas vett täis, suvel aga kuiv.

Vanapagan elanud kaua aega oma naisega selles koopas ega teinud koopa ümbruses kellelegi paha. Viimaks tülitanud Vanapaganat Räpina neidude alaline laul Nõtskme koopa ümbruses, Vanapagan lahkunud sealt. Naise teljed aga jäänud koopasse maha. Neid olla hiljaaegu veel seal nähtud.

Matthias Johann Eiseni raamatust „Eesti kohalikud muistejutud”