Roostevaba mõõk (Eno Raud)

Eno Raud

Eno Raud (1928–1996) sündis Tartus kirjanik Mart Raua ja lasteluuletaja Lea Nurkse pojana. Ta õppis nii Tallinnas kui ka Tartus ja töötas näiteks raamatukogus. Abielus oli ta teise tuntud laste­kirjaniku Aino Pervikuga. Kokku on Eno Raua sulest ilmunud üle 50 lasteraamatu nii luules kui ka proosas, sealhulgas „Sipsik” ja „Naksitrallid”, mis on tuntud Eestist kaugemalgi. „Roostevaba mõõk” oli üks tema esimesi raamatuid.

ROOSTEVABA MÕÕK

Eno Raud

Salapärane kohtumine

Sügis. Tuul kihutas taeva all taga hõredaid, vihmavaeseid pilvi ja kõigutas posti otsas rippuvat elektrilaternat, mis edasi-tagasi kiikudes heitis valgust kord ühele, kord teisele poole. Põiktänavas ei liikunud kedagi. Kusagil haukus koer.

Ent kui siin oleks olnud keegi, kes oleks teraselt silmitsenud kõrge roheliseks värvitud plangu väravaposti, siis oleks ta võinud selle posti taga märgata poissi, kes varjas ennast seal juba üsna tükk aega.

See oli vibalik poiss kitsa nirginäo ja ähmaste vidukil silmadega. Peas oli tal Männilinna algkooli vormimüts – hõbehalli triibuga rohelisel põhjal. Tihtipeale kiikas poiss väravaposti tagant tänavale, ilmsesti kedagi oodates. Aeg-ajalt vehkis ta pikkade kätega nagu veskitiibadega, et eemale peletada niiske sügisõhtu jahedust, mis talle vägisi kontidesse kippus.

See poiss oli Männilinna algkooli viienda klassi õpilane Uudu Helila, kohaliku lastekodu juhataja härra Helila ainuke poeg.

Langesid mõned harvad vihmapiisad. Tuul sakutas aia ääres kasvavat pihlakapuud.

Ning siis ilmus äkki nurga tagant nähtavale veel üks poiss. Rahulikult astudes jõudis ta väravapostini, mille taga Uudu valvas.

„Rolts, ma tahan sinuga rääkida!”

Need sõnad öeldi õige vaikselt, peaaegu sosinal. Kuid mööduja kuulis neid siiski, peatus ja astus väravale.

„Mis Rolts ma sulle olen, kahvatunäoline koer! Must Surm seisab su ees. Mees, kes kustutab inimelusid nagu küünlaid jõulupuul!”

Poiss, kes niiviisi rääkis, võis olla umbes kahe-kolmeteistkümneaastane. Tal olid tumedad, peaaegu mustad juuksed. Niisamasugused tumedad olid ka ninajuure kohalt kokkukasvanud kulmud. Laup oli kõrge, huuled kitsad ja praegu tihedasti teineteise vastu surutud, lõug natuke etteulatuv. Ta õppis Uuduga ühes klassis ja oli selle lastekodu kasvandik, mille juhatajaks oli Uudu isa. Tema nimi oli Roland Sahk.

Rolandiks kutsusid teda küll rohkem tüdrukud, perekonnanime Sahk aga kasutasid õpetajad, kes teda ei armastanud. Poisid hüüdsid teda tavaliselt Roltsiks. Kuid tal oli veel üks nimi – Must Surm. Ja sellel nimel oli poiste hulgas hirmuäratav kuulsus.

Seepärast on arusaadav, et Uudu Roltsi ähvardavate sõnade juures kartlikult kössi vajus.

Kõik Männilinna algkooli poisid olid harjunud mõttega, et Rolts on võitmatu. Keegi ei suutnud temaga julguses või osavuses võistelda. Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. Ta oli pudukaupmehe tigeda hundikoera sutsakaga pimedaks lasknud. Ta oli kuuenda klassi kõige tugevama poisi – Ants Möldri – mõne minutiga vaeseomaks peksnud. Sellest piisas, et olla see, kes ta oli – Must Surm, indiaanlaste kamba pealik.

„Noh, mis sa minust siis tahtsid?” küsis nüüd too hirmus Must Surm Uudu käest.

„Tead sa… See uus poiss, kes meie klassi tuli… Jaan… Vaata, see tahab uut, oma kampa teha. Ta juba kutsus mitmeid poisse. Mind kutsus ka.”

„Arvad, et see mulle uudis on! Lase aga ennast julgesti seal Jaani kambas nimekirja panna, kui skalbist tahad lahti saada!”

„Mul oleks, tead, teine plaan. Ma tahaksin sinu kampa tulla. Tahaksin indiaanlaseks hakata.”

Rolts mõõtis Uudut üleoleva pilguga.

„Ei tea, kellel sind õige vaja on. Mammapoeg oled, võidelda sa ei mõista. Sinu amet on rohkem õpetajatele kaebamas käia.”

„Mis sa nüüd, Rolts! Tead, kui sa mind indiaanlaste kampa vastu võtad, siis ma hakkaksin salakuulajaks. Ma läheksin Jaani kampa ka ja kõik arvavad siis, et ma olen Jaani poiss. Nad ei aimagi, et ma tegelikult olen indiaanlane.”

Rolts vilistas pikalt läbi hammaste. Pilk, millega ta Uudut silmitses, muutus korraga tähelepanelikuks ja uurivaks.

Natukese aja pärast lausus ta:

„See polegi sul nii halvasti välja mõeldud, Uudu!”

„Nojah, ja siis ma uuriksin nende kohta kõik järele. Siis saame teada, kui palju neid on, kus nad koosolekuid peavad, nende märgusõnad ja kõik. Ma hakkaksin Jaaniga sõbraks. Ja jutustaksin kõik nende saladused sulle ära!”

Roltsi otsaesisele ilmusid tugevad kurrud, nagu alati siis, kui ta millegi üle tõsiselt järele mõtles.

„Aga ütle mulle, Uudu. Kust ma võin teada, et sa hoopis minu kampa salakuulajaks ei taha tulla? Võib-olla sa kannad indiaanlaste saladused omakorda Jaanile ette?”

„Mis sa nüüd, Rolts! Niikuinii Jaan sinu vastu ei saa! Aga kui sa tahad, võin tõotada!”

„Ega ma seda tõsiselt ei mõelnudki. See peab sinust palju kõvem mees olema, kes julgeb indiaanlaste hulka salakuulajaks tulla. Olgu, Uudu. Ma võtan su oma kampa vastu.”

„Oi, oleks maru...”

„Nüüd aga kuula! Koolis ei tohi sa minuga rääkida! Teised peavad arvama, et me oleme vaenlased. Võib olla, et ma mõnikord natuke tuuseldangi sind...”

„Oi, Rolts! Seda ei maksaks!”

„Noh, hea küll. Niisama ähvardan. Ja sina põrnitse mind nagu elusat kuradit!”

„Jah, jah! Seda võiks küll! Õige, Rolts!”

„Samuti ei tohi sa kindluse mõttes kuigi tihti meie kamba koosolekutel käia. Ainult mõnikord, kui ma sulle salajase käsu saadan. Muidu võib mõni tähele panna. Ja nimekirja kirjutame su nime piimaga, nii et välja ei paista.”

„Nõnda oleks vist kindlam küll.”

„Selge, et kindlam. Nüüd aga, Uudu, tõsta kolm sõrme pea kohale ja ütle sõna-sõnalt järele, mis ma sulle ette ütlen!”

Vastasmaja akendes kustusid tuled. Hakkas sadama peenikest vihma.

Uudu aga kordas Roltsi etteütlemist mööda:

„Tõotan ja vannun, et sellest tunnist peale teenin ustavalt indiaanlasi ja nende suurt pealikut Musta Surma. Tules ja veres peab hukkuma valge tsivilisatsioon! Hammas hamba ja nuga noa vastu! Indukad ei jäta! Kui ma oma tõotust ei pea, tabagu mind välk ja närigu mu konte konstaabli koer!”

Natukese aja pärast olid poisid kadunud. Polnud näha enam ühtegi hingelist. Ainult elektrilatern kõikus posti otsas ühele ja teisele poole ning tänaval tantsisid tumedad varjud.

KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID

  1. Miks varitses Uudu salaja Roltsi?
  2. Miks kartis Uudu Roltsi?
  3. Miks ei tahtnud Rolts Uudut esialgu oma kampa võtta? Nimeta kolm põhjust.
  4. Miks otsustas Rolts Uudu siiski indiaanlaste hulka võtta?
  5. Mida arvad Uudu ja Roltsi vahel sõlmitud tehingust?
  6. Mida sai tekstist teada indiaanlaste kamba kohta? Mis oli nende kambas indiaanipärane?
  7. Mõtle välja ja pane kirja indiaanlaste kamba 10 reeglit. Võta aluseks see, mis lugemispalast selgus, lisa omalt poolt sobivaid mõtteid.

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 49

„Ma ei taha selles mängus enam olla,” ütles Betti. „Kuidas me siit välja saame?”

„Ma ei tea,” vastas Lohe.

„Mängust välja, mängust välja, mängust välja!” hõikas Betti korraga, ise kõvasti Lohe käest kinni hoides.

Hetke pärast olid nad kusagil liivakastis keset väikseid mürsikuid, kellel parajasti liivakoogivõistlus käsil.

„Mängust välja, mängust välja, mängust välja!” hõikas nüüd Lohe.

Järgmiseks sattusid nad ehitusplatsile keset luurekat. Üks kamp tahtis nad ühtpidi joostes jalust maha joosta ja teine kamp teistpidi joostes. Betti vedas Lohe aknaaugu juurde ja vaatas alla. Teine korrus. Ta sikutas Lohet käest.

„Mängust välja, mängust välja, mängust välja!”

Enne veel, kui Betti ja Lohe jalad maad puudutasid, olid nad toas. Täiesti tavalises toas. Täiesti tavalises täiesti tavalise arvutiga toas. Täiesti tavalises arvutis olid täiesti tavalised mängud.

„Jääme siia,” ütles Betti. „Jääme natu-natukeseks siia,” palus Betti. Lohe andis alla. Nagu kodus ei saaks arvutimänge mängida.