Nägemine

Nägemine on meile väga oluline. Ümbritsevast keskkonnast saab inimene infot 90% ulatuses nägemise abil, ülejäänud 10% infost saame teiste meeleorganite kaudu.

Silma tagaosas on võrkkest ehk reetina. Võrkkest koosneb valgustundlikest rakkudest. Rakkudes on aine, mis valguse toimel muundub. Aine muundumisel tekib elektriline signaal, mis kandub nägemisnärvi kaudu peaaju nägemiskeskusesse. Seal tekib nägemisaisting.

Kui vaadeldavaks esemeks on valgusallikas, siis sellelt kiirguvas valguses me seda näemegi. Tavalise eseme nägemiseks peab eset valgustama. Esemelt valgus peegeldub, osa peegeldunud valgusest langeb meie silma ja tekitab esemest kujutise.

Võrkkestale ei või sattuda liiga palju valgust, see võib valgustundlikke rakke kahjustada. Vaata kaaslase silma. Sa näed valget kõvakesta ja värvilist vikerkesta ehk silmaiirist. Vikerkestas on tume ava. Seda nimetatakse silmaavaks ehk pupilliks. Silmaava kaudu levib valgus silma. Silmaava suurus on muutlik. Hämaras muutub ava suureks, eredas valguses väikeseks. Silmaava läbimõõt muutub vahemikus 1,5 mm kuni 8 mm. Pupilli suurust reguleerib peaaju vastavalt sellele, kui tugev on keskkonna valgustatus.

Hämarast toast valgusküllasesse õue minnes on silmaava suur ja silma satub liiga palju valgust. Silma kohanemine valgusega võtab aega ja kõigepealt katame osa silmaavast silmalauga. See ongi silma kissitamine. Viibinud mõnda aega eredas päikesevalguses, aheneb silmaava ja me näeme normaalselt. Läinud uuesti hämarasse tuppa, näeme esialgu halvasti. Läbi väikese silmaava jõuab silma liiga vähe valgust.

Silmi kaitstakse ereda valguse eest päikeseprillidega. Otseselt väga eredat valgusallikat, näiteks Päikest, ikkagi vaadata ei tohi. Eriti ohtlik on Päikest vaadata läbi binokli või pikksilma. Valgus võib olla nii tugev, et valgustundlikud rakud hävivad ja tagajärjeks on nägemise kaotamine.

Väga ohtlik on silmale ka laserikiir. Enamiku laserite valgus on sedavõrd tugev, et laserikiire sattumine silma viib nägemise kaotamisele. Ka „laserpointerid” on silmale väga ohtlikud. Seega – laser ei ole mänguasi.

Kui tahame näha eseme detaile, siis vaatame eset lähedalt. Miks?

Kauge eseme vaatamisel on kujutis võrkkestal väike ja silm ei suuda eristada teineteisele lähedal asuvaid punkte.

Mida lähemalt eset vaadata, seda suurem on kujutis võrkkestal. Suurema kujutise korral on eseme detailid paremini näha.

Pole aga nii, et me võiks eset lähendada silmale nii lähedale kui tahame. Igal inimesel on kindel normaalse nägemise kaugus, millelt vaadates on eseme kujutis terav ja eseme detailid kõige paremini näha. Sellest lähemal olevast esemest enam teravat kujutist ei teki. Seda vähimat kaugust nimetatakse silma parima nägemise kauguseks. Parima nägemise kaugus on normaalse nägemise korral umbes 25 cm silmast (mõnel inimesel veidi suurem, mõnel veidi väiksem).

Nurka, mille moodustavad eseme äärmistest punktidest silma langevad kiired, nimetatakse vaatenurgaks.

Maalt vaadatuna paistavad Päike ja Kuu praktiliselt sama, 0,5° vaatenurga all. Seepärast näeme neid Maalt vaadates enamasti ühesuurusena.

1. Vasta õppetüki alguses olevatele küsimustele.
2. Öeldakse, et laserikiir võib inimesele silma sattuda ainult kaks korda. Mida sellise ütluse all mõeldakse?
3. Mis on silma parima nägemise kaugus?
4. Tee kindlaks oma silma parima nägemise kaugus.