Selle peatüki sisu haarab mitmete sajandite jooksul kogutud teadmisi võnkumistest, lainetest ja helist.
Nüüdisaegsed teadmised võnkumise kohta said peamise aluse itaalia teadlase Galileo Galilei uurimustest pendli kohta. Kirikus käies köitis ükskord tema tähelepanu kiriku kroonlühter, mis tuule käes võnkus. Galilei vaatles lühtri korrapärast võnkumist ja talle tundus, et lühter teeb ühe võnke alati ühe ja sama aja jooksul. Selle oletuse kontrolliks mõõtis Galilei lühtri võnkeperioodi. Aja mõõtmiseks kasutas ta oma südamelööke. Galilei oletus sai sellega esialgse kinnituse. Seejärel tegi ta mitmeid katseid pendlitega ja avastas mitmed pendli võnkumise seaduspärasused.
Hollandi füüsik Christiaan Huygens rakendas pendli inimkonna teenistusse. Ta konstrueeris aastal 1657 pendelkella, mille tööpõhimõte püsis muutumatuna üle 300 aasta. Veel mõneski kodus on vana pendelkell seina peal. Huygens uuris laineid ja avastas mitmed lainete liikumisega seotud seaduspärasused.
Huygens jõudis järeldusele, et valgus on samuti laine ja pani aluse valguse matemaatilisele laineteooriale. Ta tuletas laineteooriast nii valguse peegeldumise kui ka murdumise seadused.
Kuna valguse laineteooriat ei olnud võimalik tol ajal katseliselt tõestada, siis usuti Newtonit, kes võttis aluseks prantslase Pierre Cassendi pakutud osakesteteooria ja arvas, et valgus kujutab endast mingite valgusosakeste voogu. Alles 19. sajandi algul tõestas inglise teadlane Thomas Young oma katsetega, et valgus on tõepoolest laine. See, miks Newtoni osakesteteooria ümberlükkamine niipalju aega võttis, seisnes selles, et valguse lainepikkused on tavamõistes üliväikesed (suurusjärgult 10–7 m) ja vastavate katsete läbiviimine ei olnud lihtne.
