Minu ema on võimatu. Anne Fine

Olen vist juba varemgi maininud, et sellega, mis puudutab minu kooli viimist iga päev ja õigeks ajaks, ei saa ema just kuigi hästi hakkama. Jõuan sinna õigupoolest ainult tänu iseendale. Kui ma ise asjaga ei tegeleks, ei jõuaks ma kunagi kooliväravast enne kella­helinat sisse, ja selleks ajaks, kui jõuaksingi, oleks mul silme all maailma suurimad kotid.

Te ilmselt ei taha seda hästi uskuda, aga umbes niisugused vestlused toimuvad meie kodus magamamineku ajal:

MINA: Ma peaksin nüüd küll magama minema.
​EMA (jahmunult): Miks?
​MINA (kannatlikult): Kell on juba päris palju.
​EMA: Ega ta nüüd nii palju ka ole.
​MINA (kella vaadates): Mu uneaeg on ammu käes.
​EMA: Sa saad aina vanemaks ega vajagi enam nii palju und.
​MINA: Vajan küll. Vaata mulle otsa. Mul ongi juba silme all suured hallid kotid.
​EMA: Need on varjud.
​MINA: Ei ole.
​EMA: Aga mis sellest lauamängust saab? Nii kauaks võid sa ju ikka veel üles jääda, et mängu ära lõpetaksime? See ongi juba peaaegu läbi.
​MINA: See pole kaugeltki läbi. Meil läheks veel sada aastat.
​EMA (mossitades): Mis siis ikka. Eks sa ise tead ...
​MINA (kindlameelselt): Ema, mul on vaja end välja magada.
​EMA: No hea küll. Mine siis. Tulen varsti üles head ööd soovima.
​MINA (suure kergendusega): Väga hea, ema. Aitäh.

See on ju täiesti jabur. Igal õhtul peame sama lahingut. Ma lihtsalt ei suuda enam. Ja tihti jõuangi järgmisel hommikul kooli haigutades, endal tõelised hallikassinised varjud silmade all. Ja ärge arvake, et Mr Russell seda tähele ei pane. [---]

Ma ju ei teadnud, et ma nii palju hiljaks jään. Ja Mr Russellil poleks pruukinud sugugi nii teravalt öelda:

„Minu mõõt hakkab nüüd täis saama, Minna! Eelmisel nädalal ütlesid, et pead hambaarsti juurde minema, ja kadusid kogu pärast­lõunaks. Esmaspäeval ilmusid kooli nii unisena, et sul olid lausa kotid silmade all. Täna jäid väga palju hiljaks ja kõige tipuks unustasid ka põdraraha tuua! Saadan täna su vanematele kirja ja palun, et su ema tuleks homme hommikul kooli minuga natuke vestlema.“

Mu silmad läksid vist suureks nagu tõllarattad. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, mis kasu võis tema arvates olla mu mõttetu mampsiga rääkimisest!

Aga õpetajad on äraarvamatud ja ma ei öelnud midagi.

Seevastu püüdsin ma panna ema selle vestluse jaoks viisakaid riideid valima.

„Puhvvarrukate ja sügava dekolteega angooravillast kampsun ei sobi,“ ütlesin ma talle. „Ja lillad tanksaapad ka mitte. Ega plastikust maokujuline kaelakee. Ja palun ära kasuta kollast lauvärvi. Palun, ema.“

Ema torkas pähe toidupoe paberkoti.

„Sina ilmselt tahaksid, et ma läheksin sellisena kooli,“ ütles ta.

„Kena,“ ütles Tõuk. „See tõesti sobib sulle.“

Ma ohkasin. Vahel tundub mulle tõepoolest, et elan koos kahe väikese lapsega.

Andsin endast oleneva ja peitsin ära mõned ema jubedaimad riided ja ehted ning panin äratuskella järgmiseks hommikuks pool tundi tavalisest varem helisema. Kohe, kui olin end riidesse pannud, läksin ja seisin ukse peal ning vaatasin ema karmi pilguga, kui ta riideid valis. Ta sai aru, et mul on tõsi taga. Ta nägi jäist pilku mu silmis ega vaielnud vastu. Kui koolimajja jõudsime, nägi ta peaaegu tavaline välja.

„Nii,“ ütlesin hoiatavalt läbi kokkusurutud hammaste. „Ükskõik, mida õpetaja ütleb – ükskõik mida –, sina noogutad ja nõustud! Kas lubad?“

„Luban,“ vastas ema. (Siinkohal tunnustan teda siiralt, tema kavatsused on tõesti alati head.)