Puitmaterjalid

Ümmargusi, loodusliku vormiga puutüvesid saab materjalina kasutada vaid üksikutes kohtades (seinapalgid, kiigepostid, rehavarred). Enamasti kasutatakse tarbeesemete valmistamisel puitu, millele on eelnevalt antud sobivad mõõtmed ja kuju. Puidu esmatöötlus toimub tavaliselt saeveskis. Seal lõigatakse palgid võimsa masina – saekaatri abil pikuti osadeks – prussideks ja laudadeks. Paksemaid laudu nimetatakse üldkeeles ka plankudeks. Kõiki neid tooteid nimetatakse saematerjaliks ehk saepuiduks.

Aastakümneid kasutati saepuidu tootmiseks nn. raamsaekaatreid, kus palki lõikasid üheaegselt mitu kõrvutist saelehte. Sel juhul saadi palgi esimesel saagimisel nn. servamata saematerjal, teise läbimi puhul aga servatud saepuit (joon. A6). Tänaseks on kasutusel peamiselt ketassae- ja lintsaekaatrid, kus palgi lahkamiseks on rohkem võimalikke variante. Saepuidu eeliseks ümarpuiduga (palgid, pakud, notid) võrreldes on see, et seda on hulga lihtsam kuivatada, s.t. vabastada kasvavates puudes sisalduvast niiskusest. Kuivatatud saepuit tükeldatakse vastavalt vajadusele väiksemateks toorikuteks – liistudeks, lattideks, klotsideks.

Iga laua, prussi või neist lõigatud väiksema puittooriku elemente nimetatakse sarnaselt: laiemaid külgpindu külgedeks, kitsamaid servadeks, otsmisi pindu otsadeks ja pindade teravaid kokkupuutejooni kantideks. Puutüve ümaruse tõttu tekkinud kumerat kanti nimetatakse poomkandiks. Risttahukakujulise puittooriku mõõtmeteks on pikkus, laius ja paksus (joon. A 7).

Tarbepuidu pakkudest ja prussidest toodab puidutööstus veel õhukesi (paksusega 0,5–3 mm) puitlehti, mida nimetatakse spooniks ehk leht­vineeriks. Seda tehakse eriotstarbelistel lõikepinkidel kas ringkoorimise, hööveldamise või saagimise teel (joon. A 8). Ringkoorimise teel saadud nn. treispooni kasutatakse peamiselt ristvineeri ja painutatud puitdetailide tootmiseks, sae- ja höövelspooni aga vähemväärtusliku puidupinna katmiseks.

Mööbli ja ehitusdetailide valmistamiseks toodab tööstus mitmesuguseid plaate ja kilpe. Nende juures kasutatakse väheväärtuslikust puidust liiste, spooni, vineeri, puidulaaste, puidukiudusid ja hakkepuitu jms. Möödunud sajandi 70-ndate aastateni valmistati mööblit põhiliselt nn. ribiplaadist. Sellise plaadi keskmiseks kihiks on ühepaksused liistud, mille mõlemale küljele on liimitud kaks spoonikihti või kolmekihiline vineer (joon. A 10.) Sestpeale on järk-järgult üle mindud laastplaatide tootmisele ja kasutamisele. Nende plaatide tootmisel segatakse puidutöötlemise jäätmed (laastud ja jäme saepuru) liimiga ja pressitakse vastavasse vormi. Tänapäeval toodetakse laastplaate nii massiliselt, et jäätmetest ei piisa ja toorainena kasutatakse nn. hakkepuitu. See saadakse väiksemate puuosiste peenestamisel erilistes hakkemasinates. Laastplaadi pealispinnad võivad olla vääristatud spoonikihiga või õhukese plastiga – nn. laminaadiga.

Kiudplaatide tootmisel kasutatakse lisaks puidule ka mitmesuguseid teisi taimseid kiude (õled, maisivarred, pilliroog jne). Tooraine tükeldatakse esmalt laastudeks mõõtmetega 35 × 25 × 3...7 mm. Laastudest valmistatakse kiumass, millele lisatakse sideained. See suunatakse esmalt vormimisseadme vee-eraldisse ja seejärel eel- ja lõpp-pressimisele. Üheaegselt kuumpressimisega toimub ka plaatide kuivatamine. Kõvadest kiudplaatidest on meil kõige levinum 4–5 mm paksune nn. soome papp, mida paljudes kohtades kasutatakse vineeri asemel.