Puidu ehitus ja liigid

Puit on materjal, mis koosneb pikkadest surnud taimerakkudest, nn. puidukiudu­dest. Need kiud on iseenesest küllalt tugevad ega purune ilma, et mingi väline jõud neid läbi lõikaks või katki rebiks. Seevastu on nad külgsuunas omavahel ühendatud tunduvalt nõrgemini ja selles suunas on puit küllalt kerge purunema. Selle iseärasusega tuleb puidust esemeid valmistades ja neid kasutades alati arvestada.

Eri puuliikidel on puidukiudude ehitus ja talitlus mõnevõrra iselaadne ja seetõttu erineb mingil määral ka nende puit. Kasvavas puus tekib tüve ümbritseva koore alumises nn. niinekihis pidevalt juurde uusi puidukiude. Ühe aasta jooksul moodustunud puidurakud on hästi nähtavad puutüve ristlõikes aastarõngaste kujul (joon. A 11). Välimistes noortes puidurakkudes liiguvad intensiivselt toitemahlad, sisemised rakud aga muutuvad järjest paksemaks ja kuivemaks. Need puidukiud annavad puutüvele vajaliku tugevuse ja siit tuleneb ka nimetus tugikude.

Osa puuliike on sellised, kus tugikoeks muutunud puidurakud eristuvad välimistest selgepiiriliselt tumedama värvuse ja väiksema niiskusesisalduse poolest. Seda puiduosa nimetatakse lülipuiduks ja neid puuliike lülipuidulisteks. Meie puudest on lülipuidulised mänd, kadakas, tamm, saar, toomingas, pihlakas ja paljud viljapuud. Suur hulk puid on sellised, mille puit on üleni ühesuguse värvusega. Neid nimetatakse kas maltspuidulisteks (kask, lepp, haab, vaher, pärn) või küpspuidulisteks (kuusk, pöök).

Okaspuud kasvavad peaaegu aasta ringi, kuid kevadel ja suvel on nende kasv kiire, sügisel ja talvel aga aeglane. Nii koosneb nende puidus aastarõngas kahest kihist. Sisemine, nn. kevadpuit on laiem ja heledam, välimine – sügispuit – aga tumedam ja läikivam (joon. A 12). See muudab okaspuude aastarõngad hästi nähtavaks ükskõik mis suunas lõigatud puidupinnal ja hõlbustab puiduliigi äratundmist. Eestis kasvavad okaspuudest kuusk, mänd ja kadakas, parkmetsades aga ka sinna istutatud lehis.

Lehtpuud kasvavad vaid kevadel ja suvel. Nende puhul on aastarõngad puidu pinnal raskemini eristatavad. Mõnevõrra paremini on aastarõngad nähtavad nende puuliikide puidus, kus kevadel arenevad suurema läbimõõduga sooned ja mida seetõttu nimetatakse rõngassoonelisteks. Sellised on Eestis kasvavatest puudest tamm, saar ja jalakas (joon. A 13).

Puidul kui materjalil on sageli mitmesuguseid kõrvale­kaldeid tavapärasest siseehitusest, mis tekivad puu kasvamisel aga ka puidu säilitamisel või koguni töötlemisel. Kuna need enamasti halvendavad puidu kvaliteeti, siis nimetatakse neid ka puiduriketeks.

Kasvavas puus väljuvad puutüvest oksad. Nende okste alusosade juures muutub puidukiudude suund ja tihedus (joon. A 14) ning koos sellega puidu tekstuur, tugevus, kõvadus, lõigatavus ja teised omadused. Okslik puit on üldiselt alati madalama kvaliteediga kui oksatu, kuigi mõnel juhul võib see olla ilusama tekstuuriga.

Kuna puit koosneb suures osas orgaanilisest ainest, siis on see teatud tingimustes heaks kasvupinnaseks mitmesugustele mikroskoopilistele seentele. Nende elutegevuse tulemusena muutub esialgu puidu värvus, seejärel vähenevad tugevus ja kõvadus ning lõpuks laguneb puidukude täiesti. Selliseid puidurikkeid nimetatakse mädanikeks (joon. A 15). Puidust toituvad ka mitmed putukad ja nende vastsed. Sel juhul uuristavad nad puitu sügavaid käike, mis muudab puidupinna inetuks ja halvendab puidu mehaanilisi omadusi. Selliseid puidurikkeid nimetatakse putukvigastusteks (joon. A 16). Mädanikud ja putukvigastused tekivad suuremalt jaolt puitmaterjalide ülemäärase niiskusesisalduse ja halbade hoiutingimuste tõttu. Seetõttu on väga oluline puutüvede kiire lahksaagimine või lõhastamine. Niisama tähtis on saematerjalide õige kuivatamine ja hoidmine hästi ventileeritavates ruumides.