Tappliited
Nurgeti ühendatavate puitdetailide puhul on kõige tugevamateks ja nägusamateks liideteks tappliited. Tappideks nimetatakse detailide külge töödeldud elemente, mis teineteisega kokku sobides seovad need detailid omavahel. Sellest tingituna nimetatakse tappliiteid mõnikord ka seotisteks.
Aegade jooksul on välja mõeldud ja kasutusele võetud väga suurel arvul mitmesuguseid puitseotisi. Tänapäeval asendavad neist paljusid poltliited, lamell-liited ja teised kaasaegsed ühendusviisid. Endistviisi leiavad aga rakendamist risttapp, keeltapp ja kalasabatapp.
Risttappi kasutatakse raamide ja sõrestike ristuvate osade ühendamisel. Selle valmistamisel on põhimõõtmeteks ühendatavate liistude laius ja paksus. Kõige lihtsam on ühendada risttapiga ühesuguste mõõtmetega detaile. Selleks seatakse detailide küljed vastakuti ja märgitakse nende mõlemate servadele nurgikuga tappide laiust tähistavad märkjooned. Seejärel märgitakse neile servadele tapi laiuse ulatuses detaili paksust poolitav märkjoon. Viimaseks tõmmatakse kummagi tooriku ühele küljele tappide õlgu tähistavad märkjooned (joon. A 78).
Tappide töötlemist alustatakse tapiõlgade lahtisaagimisest. Seejärel peiteldatakse välja tapiõlgade vahele jääv puit, töödeldakse sirgeks tapi põhi ja sobitatakse tapi pooled kokku (joon. A 79)
Paksemate liistude nurksel ühendamisel võetakse kasutusele keeltapp. Keeltapi osad on erisugused. Neid nimetatakse tapikeeleks ja tapikahvliks (joon. A 80). Keeltapi elementide märkimine ja töötlemine on mõnevõrra keerulisem kui risttapi märkimine. Ka siin on mõõtmete aluseks ühendatavate liistude laius ja paksus. Tapikahvli ja tapikeele pikkuseks võetakse liistu laius, lisades sellele 1–2 mm töötlusvaru. Tapikahvli pikkust tähistav märkjoon kantakse ainult tooriku servadele, tapikeele pikkust tähistav märkjoon aga ka tooriku külgedele. Harilikult võetakse tapikeele paksuseks 0,4 liistu paksust. Sellest lähtuvalt arvutatakse ka tapikahvli „harude” paksused ja kantakse vastavad märkjooned rööbitsaga toorikule nii, et mõõtebaasiks oleks mõlema tooriku üks ja sama külg (joon. A 81).
Peale märkimist saetakse tapikeele ja tapikahvli küljed lahti nii, et saetee jääks eemaldatava materjaliosa poole. Eksimise vältimiseks on kasulik eemaldatavad osad märgistada ristikestega (joon. A 82). Seejärel saetakse lahti tapikeele õlad ja peiteldatakse välja tapikahvlid (joon. A 83). Tapi kokkusobitamisel kasutatakse vajadusel nuga või peitlit, kuid mitte rasplit ega viili. Keeltappe kasutatakse enamasti kinnisliidetena ja seetõttu liimitakse tapp eseme monteerimisel kokku. Liimimisel tekitab teatava surve ka puidu elastsus, kuid siiski on kasulik lisada täiendav surve.
Trapetsikujuliste tapikeelte ja kahvlitega tappe nimetatakse kalasabatappideks. Kalasabatappi kasutatakse nurk- ja T-seotistes ja see on keeltapist tunduvalt tugevam (joon. A 84). Kitsamaid liiste ühendatakse ühe keelega kalasabatapiga, laiemaid laudu aga mitme keelega kalasabatappidega. Viimati nimetatud liidet nimetatakse ka kasttapiks ehk kastseotiseks (joon. A 85).
Kalasabatapi keele ja kahvli pikkuste märkimine toorikutele toimub samuti kui keeltapi puhul, tapikeele otsa märkimiseks kasutatakse aga papist või plekist šablooni (joon. A 86). Šablooni tegemiseks vajalikke andmeid on võimalik leida vastavatest käsiraamatutest. Peale tapikeele väljasaagimist märgitakse selle keele järgi teise detaili külgpinnale tapikahvli piirjooned (joon. A 87). Tapikahvli väljalõikamine toimub samade vahenditega ja samas järjekorras nagu keeltapi puhul. Kalasabatapi liimimisel ei vajata suruvahendeid, sest täpselt töödeldud tapiosades tekib liites liimi nakkumiseks vajalik surve iseenesest.
Küsimused
- Kui suur peaks olema keeltapi keele paksus ja kahvliharude paksused kahe 20 mm paksuse liistu ühendamisel keeltapiga? Millised mõõdud tuleb sel juhul seada rööbitsale tapikeele ja tapikahvli paksuste märkimisel?
- Millist tappi kasutatakse puithöövli sarve kinnitamiseks paku külge?
