Tööriistade hooldamine ja korrastamine
Puidutööriistade korrasolek tagatakse nende õige käsitsemise ja hooldamisega. Hooldamisel kõrvaldatakse need põhjused, mis võivad tööriista kasutuskõlbmatuks muuta. Mõnest niisugusest toimingust oli juba tööriista tutvustamisel juttu. Siinkohal on nimetatud neid nõudeid, mille vastu sageli eksitakse ja mida seetõttu on vaja pidevalt silmas pidada.
Mõõte- ja märkeriistad peavad olema väga täpsed, seetõttu ei tohi neid kasutada mittesihipäraselt. Nii ei või nurgiku kannaga midagi taguda ega joonlaua otsaga kangutada. Kui lõikenoaga on vaja mingit materjali (näiteks spooni) lõigata mööda sirgjoont, siis ei või seda teha puidust või plastist joonlaua toel. Noatera võib joonlaua servast väikesi laaste lõigata ja muuta selle kasutuskõlbmatuks. Pidevat kontrollimist vajab nurgiku täpsus. Ehkki nurgiku rinna ja lehe vaheline nurk on valmistamisel täpselt paika pandud, võib see mitmel põhjusel aja jooksul muutuda. Vinkelnurgiku täpsust kontrollitakse sirge servaga laua või plaadi abil. Läbi ühe ja sama punkti plaadi serval tõmmatakse ristsirge, seades nurgiku rinna kord ühele, kord teisele poole. Kui niiviisi tõmmatud kaks märkjoont ühtuvad, on nurgik täpne ja seega töökorras (joon. A 112). Vastasel korral tahab nurgik korrastamist. Seda on kõige lihtsam teha puidust nurgiku juures kuna nurgiku keele välisserva saab hööveldada käsihöövliga või lihvida tasapinnalisel lihvkettal. Kui välisnurk on täpne, siis töödeldakse keele siseserv välisservaga paralleelseks joonisel näidatud viisil (joon. A 113). Hoolikat ümberkäimist vajab nihik, kuna tal on suhteliselt suur mõõtetäpsus. Kaitsmaks nihikut kõrvaliste mõjude eest, tuleks seda hoida vutlaris või karbis.
Varre või käepidemega tööriistadel kipub käepide mõnikord lõtvuma. Kõige sagedamini juhtub seda vasaravarrega. Vasaravars peab olema vasaraavasse (silma) kiilutud. Lõtvudes kulub vasaravarre ots peenemaks ja vasar hakkab järjest rohkem liikuma. Siin ei aita aga ainult varre sügavamale silma löömisest, sest peagi lõtvub see kasutamisel uuesti. Vasaravars tuleb silmast välja lüüa, kulunud osa maha saagida, vars uuesti otsa sobitada ja saagida sisse kiilusoon. Et kiil pressiks varre vasarasilma kinni mõlemas suunas, saetakse kiilusoon diagonaalselt. Kiil lõigatakse välja tihedast ja kõvast puidust ning lüüakse liimiga kaetud kiilusoonde (joon. A 114).
Küllalt sageli lõtvuvad ka raspli- ja viilipead. Neid saab uuesti kinnitada sel moel, et haaratakse käega viilist ja lüüakse peaga tugevasti vastu mõnd massiivset alust (joon. A 115).
Lõikeriistade puhul tuleb alati olla ettevaatlik, et nende tera ei puutuks vastu metalli. Seetõttu ei tohi näiteks höövlisuud laastudest puhastada kruvikeerajaga ega saagida kohas, mille alla jääb puidutöölaua käigukruvi. Puidutreimisel tuleb olla tähelepanelik, et treipeitli tera ei puutuks vastu kinnitustarvikuid ega tugitsentrit. Kuid ka õige käsitsemise juures muutuvad lõikeriistad ajapikku nüriks ja vajavad teritamist. Nüri lõikeriista tunnuseks on see, et lõikeserv muutub hambuliseks või eest vaadates valgeks.
Tööriista esmane teritamine toimub terituspingil ehk smirgelkäial (joon. A 116) või vesikäial. Kui on olemas mõlemad teritusvahendid, siis käiatakse lõikeserv esmalt smirgelkäial õhukeseks ja seejärel silutakse teritusfaasi vesikäial. Tuleb meeles pidada, et höövliraual ja peitlil on teritusfaas ainult ühel küljel, vestunoal mõlemal küljel ja treipeitlitel olenevalt peitli tüübist kas ühel või mõlemal küljel. Kuna lõikeriista hoidmine teritamisel nii, et teritusfaas puutuks tervenisti vastu käiaketast on küllalt keeruline, siis kasutatakse selle juures teritusseadiseid (joon. A 117). Smirgelkäial teritades kuumeneb õhuke lõikeserv kergesti üle ja muudab värvi. Seda aga ei tohi juhtuda, sest kuumenemine muudab tera pehmeks ja selle lõikeomadused halvenevad. Ülekuumenemist saab vältida, kui lõiketera teritamisel veega jahutada.
Tööriistade teritamine smirgelkäial vajab hoolikat ettevalmistust ja tööohutuse nõuete täitmist. Kõigepealt tuleb kontrollida, et tugiraud oleks käiakettale võimalikult lähedal ja vajadusel seda reguleerida. Teritamise ajal tuleb tingimata kanda kaitseprille, sest lendavad abrasiiviterakesed ja metallipuru võivad sattuda silma. Ettevaatlik tuleb olla ka teritatava lõiketera puutumisel palja käega, sest ülekuumenenud metall võib põhjustada põletusi.
Lõiketera lõplik teritamine toimub peeneteralisel luisul. Luisk kinnitatakse töölauale ja seda niisutatakse veega või õliemulsiooniga. Teritusfaas surutakse vastu luisu pinda kahe käega ja seda liigutatakse kas edasi-tagasi või ringikujuliselt, kuni tekib nn. terituskida. Terituskida eemaldamiseks pannakse vastu luisku lõiketera esitahk või teine teritusfaas ja eemaldatakse kida tagasitõmmete ning külgsuunaliste liigutustega (joon. A 118).
Saed kuluvad samavõrra kiiresti nagu teised lõikeriistad. Paraku ei saa neid teritada käia ja luisuga. Peenehambaliste saagide (jõhvsaed, metallisaed, tänapäevased lehtsaed) teritamine on praktiliselt võimatu. Suuremate hammastega saage (sammuga 3 mm ja enam) tuleb enne teritamist räsada. Räsamisel murtakse saehambad vaheldumisi teine teisele poole räsamistangide abil (joon. A 119). Seejärel kinnitatakse saeleht töölaual nn. terituslõksu vahele ja viilitakse kolmkant- või rombviiliga üle kõikide hammaste esi- ja tagatahud. Kaldhammastega sael viilitakse kõik hambad ühelt poolt täisnurga all (joon. A 120a), sarikhammastega sael aga üle ühe mõlemalt poolt, kusjuures teritusnurk on saelehe suhtes ligikaudu 60° (joon. A 120b).
Küsimused
- Miks ei tohiks viilid ja rasplid olla tööriistakastis ühes hunnikus?
- Miks ei tohi viili- või rasplipead kinnitades hoida kinni viilipeast?
- Millisest metallist on valmistatud puidulõikeriistad ja kuidas on neile antud vajalik kõvadus?
