4. Juhan Liivi elu ja looming

– Õpetaja Kübarsepp, millele me peaksime siin, Juhan Liivi talumuuseumis erilist tähele­panu pöörama?
​– Kuulake hoolega, mida giid räägib luuletaja kirjavahetusest neiu Liisiga, vendade ja sõpradega. Mida me teaksime kirjanikust siis, kui tema kirjavahetust alles ei oleks? Ja mõelge selle peale, milliseid suhtlemiskanaleid kasutame praegu ja mis sellest tulevastele põlvkondadele alles jääb.
​– Pole selle peale mõelnud. Kirju ma ei kirjuta, sõnumeid sõpradele ikka saadan, ka sünnipäevakaardid ja teksti valin internetist.
​– Kahjuks on see meie ajale nii iseloomulik. Kui tulevikus kuulsaks saate, ei ole meil teie kohta nii huvitavat materjali nagu kirjavahetus, kusagilt võtta. Aga veel võiksite tähele panna, millega tegelesid kirjaniku vennad ja miks nemad omal ajal samuti kuulsad olid.
​– Suur tänu nõuannete eest!
​– Võtke heaks!

(mitte) kuidagi ei saa – никак не могу
​(mitte) kuidagi ei jaksa – никак не в состоянии, нет сил
​(mitte) kuidagi ei jõua – никак не успеваю
​mitte mingil juhul! – ни в коем случае
​mitte mingil tingimusel! – ни при каком условии
​mitte mingi hinna eest! – ни за какую цену

1. 
​– Riho, sa tegid jalgrattamatka ajal palju pilte, sa võiksid fotonäituse eest vastutada.
​– Mitte mingi hinna eest! Ja mu fotod on ka keskpärased, vaevalt need kellelegi huvi pakuksid.

2. 
​– Kes võtaks enda peale klubiõhtu juhatamise? Ma arvan, et sina, Raul, saaksid sellega suure­päraselt hakkama.
​– Jälle mina! Mitte kuidagi ei jõua, mul on niigi palju kohustusi. Ma võin näidata videofilmi, mille Alatskivil tegin.

3. 
​– Roman, sulle me usaldame Juhan Liivi luuletuste ettekandmise. Sul tuleb see hästi välja. Oled emotsionaalne ja sul on hea diktsioon.
​– Mitte mingil tingimusel! Las tüdrukud loevad, neil tuleb see paremini välja.

1. Sa palud klassikaaslast otsida sulle referaadi jaoks internetist materjali.
2. Kooli raamatukogu juhataja pakub sulle rolli näidendis, mida hakatakse õppima.
3. Reisikaaslane kutsub sind appi telki üles panema.
4. Reisikaaslane palub sinult mobiiltelefoni, et sõbrale helistada.
5. Matkajuht teeb ettepaneku panna ühised toidunõud sinu seljakotti.

1. päev

Teekond võib alata. Õpetaja vaatab meie jalgrattad üle, kõigil on tuju hea. Selgub, et minul ainukesena on ratas ilma porilaudade ja pakiraamita. Seljakott seljas on üsna raske ja sellepärast on ebamugav sõita, väsin kiiresti, aga ei taha sellest teistele rääkida. Kadestan neid, kellel on pakiraamiga jalgratas ja asjad pakiraamikotis. Jõuame Kauksi puhkekülla mitu tundi varem, kui olime planeerinud. Väsimuse peletamiseks on kaks varianti: kas minna suplema kaks kilomeetrit eemal asuvasse Kauksi randa või nautida suitsusauna mõnusid. Saame teada, et läheduses on rikkalikud seenemetsad. Mis siis ikka, metsa! Seene­praad õhtuks – see on suurepärane! Mitte kõik ei suhtu seenemetsa minekusse entusiastlikult, mõned jäävad palli­platsile võrkpalli mängima.

2. päev

Teekond viib Kallaste poole. Juba on maha langenud puulehti ja sellepärast on teed libedad. Metsateel juhtus ka paar jalgrattalt kukkumist. Õnneks oli esmaabipaunas kõik vajalik olemas, et meie väikesi kriimustusi ja muhke ravida. Rattad peavad seni hästi vastu. Pikem peatus on Mustvees. Linn on saanud oma nime samanimelise jõe järgi. Jõgi voolab läbi turbarabade ja sellepärast on vesi jõe suudmes tõesti nii tume, et paistab mustana.

Õhtuks jõuame Kallastele, mis paikneb piki Peipsi järve rannikut. Seisame ligi 8meetrisel punasest liivakivist rannikul, imetleme päikeseloojangut. Peatume hostelis. Selgub, et majas on ainult 10 magamiskohta, ülejäänud panevad hosteli territooriumile üles telgi ja ööbivad seal. Õues on mugav piknikukoht. Peame piknikut ja võistleme, kes esitab parema matkalaulu. Esikoha saab meie matkajuht Raul.

3. päev

Kallastelt Alatskivile on kõigest 7 kilomeetrit. Esimene peatus on Alatskivi lossi juures. Meid ootab Alatskivi gümnaasiumi õpilane Maria, kes on meie giidiks nii Alatskivil kui ka Juhan Liivi muuseumis. Marialt saame teada, et see valget värvi tornikestega loss on ehitatud 19. sajandi lõpuaastatel ja jäljendab arhitektuuriliselt üht lossi Šotimaal. Lossi ümbrus on väga ilus, loss ise aga lausa muinasjutuline.

Lossi juurest seame sammud kohalikule kalmistule, kuhu on maetud luuletaja Juhan Liiv. Kalmu tähistab luuletaja reljeefportreega kõrge obelisk. Asetame kalmule lilled, süütame küünlad. Tore, et meil koolis oli Liivi luuletuste esitamise konkurss, nüüd loeme neid luuletusi siinsamas obeliski kõrval. Edasi viib tee Rupsi külla Oja tallu, kus on praegu Liivi muuseum. Maria jutustab, et pärna- ja vahtraallee, mida mööda me muuseumi poole jalutame, on Juhan Liivi venna Jakobi istutatud. Siin möödusid Juhan Liivi noorusaastad, siit läks ta laia maailma ja siia tuli ta jälle tagasi. Oja talu rehielamu seinal on mälestustahvel, majas sees tutvume 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole Peipsi-äärse eluga, vaatame kirjanike Juhan ja Jakob Liivi memoriaalnäitust. Muljeid on palju. Maria kutsub meid Juhan Liivi nimelisse Alatskivi gümnaasiumi, kus on väljas näitus luuletaja elust ja loomingust. Koolisööklas pakutakse nii maitsvat lõunasööki, et pärast seda ei taha keegi kohe edasi sõita. Teemegi paaritunnise puhkepausi ja alles siis asume kämpingu poole teele.