3. Oskar Lutsu majamuuseum

• arutage, kuidas tegelased teie arvates välja näevad (välimus, riietus, žestid jm);
• mõelge, missugune on iga tegelase iseloom ja kuidas seda vaatajatele näidata;
• tehke ettepanek, kes klassikaaslastest ja miks sobib üht või teist tegelast mängima.

TOOTS, MIS SUL SEAL PÕUES ON?

„Toots, mis sa seal teed?”

„Ei midagi.”

„Kui inimene midagi ei tee, siis istub ta vagusi oma koha peal. Mis sul seal põues on?”

„Ei midagi.”

„Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on põu tühi. Sinul on ta punnis. Pea, pea, sul liigub midagi põues.”

Tootsi põuest kostab nõrk, niuksuv hääl.

„Ai, saatan, ära kriimusta,” sosistab Toots ja litsub pahema käe kõvasti vastu rindu.

Kooliõpetaja märkab, et asi Tootsi põuega ei ole korras, ja tuleb lähemale.

„Näita, mis sul põues on.”

„Ei midagi.”

Toots läheb näost punaseks ja jääb istuma. Ta tahaks heameelega püsti tõusta, aga see „eimidagi” hoiab teda tagasi. Ta näost paistab piin.

„No see on ometi naljakas,” ütleb õpetaja. „Temal ei ole midagi põues ja ometi niuksub ja liigutab see „eimidagi”. Näita!”

Toots näeb, et pääsu ei ole, ja hakkab pintsaku nööpe lahti tegema. Põu läheb korraga rahutuks: seal ähib, puhib keegi ja otsib teed väljapoole. Siis ilmub sealt väikese kutsika pea nähtavale.

„Noh, vaata, see puudus veel!” ütleb kooliõpetaja. „Homme topid vahest mõne põrssa endale põue? Ütle, mis sa sest kutsikast kooli vedasid?”

„Kiir tahtis ära osta.”

„Pole õigus. Toots valetab. Ta ise eile ütles, et temal on kodus kutsikas, kes tantsib ja trummi lööb. Mina ei ütelnud selle peale midagi.”

„Miks sa ei ütelnud, ära tahtsid osta. Käskisid veel kooli tuua,” vastab kutsikaomanik järsul toonil.

Kooliõpetaja ütleb: „Nüüd jääge kõigepealt vait ja kuulake, mis mina ütlen. Toots … kuule, Toots!”

„Jajah.”

„Mis sa arvad, mis ma sinuga nüüd teen?”

Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.

„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?”

„Jah.”

„Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis sul taskus on, sind kurja tee peale ei ahvatleks, tule lao need siia, minu laua peale. Tule, tule!”

„Ma ei taha, teised näevad.”

„Ah soo. Noh siis jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. Vii koer ka minu tuppa senikauaks, kui koju hakkad minema; siis võta ühes.”

Toots läheb. Kui ta tagasi tuleb, ripuvad ta taskud, mis on harilikult pungil täis, tühjalt kahel pool.

„Kas kõik panid ära?” küsib kooliõpetaja.

„Kõik.”

„Tubli. Istu nüüd ja püüa õige tähelepanelik olla. Kui sa homme kooli tuled, ära võta midagi ülearust ühes. Kas kuuled? Kui ma märkan, et sul seal midagi on, lähed jälle ja laod välja. Katsu ometi kord mõistlik olla. Vaata kodus oma asju ja varandust, kooli ära too ühes, mida sa siin ei tarvita. Kas jah?”

„Jajah.”

Ja imelik nähtus oli. Joosep Toots oli tundide lõpuni tõesti eeskujulik koolipoiss. Väikese pahanduse tema ja klassivend Visaku vahel sünnitas see asjalugu, et Visak läbi võtmeaugu kooliõpetaja tuppa vahtima kippus, missugused asjad nimelt Toots kooli ühes oli toonud. Kes teab, kas ta seal midagi nägi või ei näinud, aga oma südamesõpradele Toomingale ja Sõmerile olevat ta pärast rääkinud, et küll olnud õpetaja laual palju kraami. Et olnud seal kaks või kolm indiaanlase raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks või kolm nuga, üks raudora, kera niiti, üks pakk nõelu, üks puust uisk pika nööriga ja ikka palju muud veel.

istub vagusi = istub vaikselt, istub tasa
​põu on pungis = põu on pungil, põu on (asju) täis
​ei sünni midagi = ei juhtu midagi
​pahema käega = vasaku käega
​jääb vait = jääb tasa, lõpetab kõnelemise
​litsub käe vastu rindu = surub käe vastu rindu
​ei tee koerustükke = ei tee vallatusi
​ahvatleb kurja peale = meelitab pahandusi tegema
mida ei tarvita = mida ei kasuta​
​pahanduse sünnitas = pahanduse põhjustas
​sa vedasid kooli = sa tõid kooli
​tikkus vahtima = püüdis vaadata