Keskaegse Euroopa õitseng oli 11.–14. sajandil: siis kasvasid linnad, elavnes kaubandus, arenesid põllumajandus ja käsitöö. Selle ilmekaimaks tulemuseks oli rahvastiku kahekordistumine 10. ja 14. sajandi vahel. Rahvastiku tihedus ei kasvanud siiski kõikjal ühesuguses tempos, kõige kiirem oli see kristliku Euroopa tuumikaladel ning lõuna- ja lääneosades. Jõudsa arengu algus langes kokku sissetungide lakkamise ja suhteliselt rahulike aegadega. Sõjapidamist hakati rohkem reglementeerima ja üha enam sõlmiti kokkuleppeid, mis keelasid kasutada relvi nõrgemate gruppide (vaimulikud, naised, lapsed, talupojad) vastu. Arvestatav osa sõjapidamisest ja vägivallast liikus piirialadele, kuna samal ajal hakkasid eurooplased korraldama vallutussõdu kristliku maailma laiendamiseks.

Välisteguritest oli olulisim nõudluse kasvamine islamimaailmas, see pani aluse Euroopa kaubanduse elavnemisele. Üha rohkem hakati tootma islamimaadele mõeldud tooraineid: puitu, rauda, tina ja mett. Kuid eurooplased müüsid idamaadesse ka orje.

Majanduskasvu üheks põhjuseks olid uuendused põllumajanduses, need hakkasid levima 11. sajandi alguses. Ratastega hõlmader võimaldas künda maad sügavamalt ja sagedamini ning saagikus paranes. Rangidega rakend suurendas loomade veojõudu 4–5 korda. Suurenes ka raua kasutamine tööriistades, näiteks võeti kasutusele rauast vikat. Aegamööda levis kolmeväljasüsteem. Selle mõjul suurenes haritav pind, sest poole maa asemel puhkas nüüd kõigest kolmandik. Ühtlasi kasvas põllukultuuride mitmekesisus. Kuigi peatoiduseks jäi endiselt leivavili, mitmekesistas inimeste söögilauda mitme väga energiarikka taime (nt uba, lääts ja hernes) kasvatamine.

Arengut soosis ka keskkond. 11.–13. sajandil oli Euroopa kliima soojem ja stabiilsem kui eelnenud ja järgnenud sajanditel. Siiski oli looduse ja ilmastiku mõju põllutööle palju suurem kui täna­päeval. Võimalus aasta ringi kõht täis süüa jäi vaid jõukamate privileegiks. Talupoegadel puudusid enamasti tagavarad, mis olnuksid hädavajalikud ikaldusaastatel. Pidev alatoitumus kurnas inimeste organismi ja muutis nad vastuvõtlikuks haigustele.

Keskajal moodustasid valdava osa rahvastikust talupojad. Euroopa eri piirkondades oli nende elujärg väga erinev, sest see sõltus looduslikest oludest ja ühiskonna arengust. Kuid ühes oli talupoegade elu enamasti väga sarnane: maa, mida nad harisid, ei kuulunud neile, vaid see oli osa mõne feodaali maavaldusest ehk läänist. Maa võis kuuluda ka kirikule või kloostrile. Talupoegadel tuli maa kasutamise eest kanda koormisi: nad pidid töötama teatud hulga päevi isanda majapidamises ja loovutama talle osa oma saagist. Varakeskajal oli levinuim talupoegade teokohustus, mis tähendas töötamist isanda põldudel ja muid töid. Alates 11. sajandist hakkasid teotööd asendama naturaalandamid (vili, kariloomad, munad, küttepuud, mesi, vill, lõng jm) ning järjest enam ka rahalised maksud. Õigus rajada ja kasutada veskeid kuulus isandale, see tähendab, et talupojal tuli viia oma vili jahvatamiseks isanda veskisse ning tasuda selle eest rahas või jahvatatavas viljas.

Nii nagu linnade kängumine oli varakeskaegse kriisi üheks tunnusjooneks, annab nende taastumine märku Euroopa uue õitsengu algusest. Linnadest kujunes jõud, mis mõjutas oluliselt Euroopa majanduse, aga ka ühiskonna, mentaliteedi ja kultuuri arengut.

Erinevalt antiikajast oli keskaegne linn ennekõike majanduslik keskus. Linnade õitsengule lõi eelduse kaubanduse elavnemine, mis algas 10.–11. sajandi vahetusel. Kaupmehed koondusid omaette ühingutesse – gildidesse ja vennaskondadesse. Need kaitsesid oma liikmete huve, organiseerisid vastastikust abi ja usuelu.

Linna valitses linnakodanike omavalitsusorgan ehk raad. Selle liikmed – raehärrad – valiti enamasti jõukamate linnakodanike seast. Kuigi rae valimisel ei saanud osaleda kõik linnakodanikud, erines linnade valitsemine tunduvalt feodaalsüsteemi põhimõtetest. Seega panid linnad aluse uut tüüpi ühiskonnakorraldusele. Linlik mentaliteet oli vähemalt ideaalis egalitaarne, vastupidiselt feodaalsele hierarhiale. Samuti tugines feodaalsüsteem põllumajandusele, linnaelu aluseks olid aga kaubandus ja käsitöö, eraomand ja rahamajandus.

Keskaja suurkaubanduse näo kujundasid Põhja-Itaalia ja Põhja- Saksamaa linnad. Itaalia tähtsamad kaubalinnad olid Veneetsia, Genova, Pisa, Milano, Siena ja Firenze. Läänemere ääres kujunes seevastu tugev kaubalinnade organisatsioon – Hansa Liit. Kaubaliitude toel arenes merekaubandus, mis oli palju kiirem kui mööda jõgesid ja maateedel liikumine. Keskaegsed mereteed ulatusid Vahemerest Läänemereni, ühendades Genovat ja Veneetsiat Londoni ja Bruggega ning nende kaudu Riia ja Tallinnaga. Hansalinnade rajamine Ida-Euroopasse, sealhulgas Liivimaale, aitas kaasa nende maade koloniseerimisele. Ka Itaalia kaupmehed rajasid endale Vahemere äärde kolooniaid. See valmistas ette Euroopa ekspansiooni uusajal.

Järk-järgult said linnadest mitte üksnes kaubandus-, vaid ka käsitöökeskused. Eeskätt toodeti kaupu kohaliku turu jaoks. Ekspordiks valmistati peamiselt luksuskaupu, näiteks kalleid kangaid, mille tootmine saavutas Flandrias ja Põhja-Itaalias peaaegu tööstuslikud mõõtmed.

Käsitöölised koondusid tsunftidesse. Neist igaühel oli oma põhikiri ehk skraa, millega reguleeriti toodete kvaliteeti, tööaega jm. Samas oli tsunftide ülesanne säilitada piiratud arvu meistrite monopol turu üle. Tsunfti mittekuuluvatele käsitöölistele olid ette nähtud karistused. Konkurentsi kõrvaldamisega pidurdati tegelikult tootmise arengut.

Ühtlasi pakkusid tsunftid oma liikmetele vastastikust abi: nii materiaalset tuge kui ka toetust ühiskondliku positsiooni saavutamisel. Vähem oluline polnud usuline hoolekanne: tsunftidel olid kaitsepühakud ning lahkunud liikmete mälestuseks peeti missasid ja palvusi.