Keskajal oli pühakute austamine ühtviisi oluline nii kiriklikus kui ka rahvausundis. Usku pühakute imettegevasse väesse jagasid nii õpetatud vaimulikud, ilmalikud valitsejad kui ka harimatud talupojad.

Pühakute kultus tugines varakristluses tekkinud arusaamale, mille kohaselt toimisid pühakud vahetalitajatena Jumala ja inimeste vahel. Pühakute eestkostel oli Jumala juures eriline kaal. Pühakute seas oli varakristlikke ja hilisemaid märtreid, askeete, misjonäre, kirikute ja kloostrite rajajaid, kuningaid ja vagasid neitseid. Pühakute elu ja imeteod pandi kirja ning need on omavahel paljuski sarnased, sest pühaku elu pidi jäljendama Kristuse elu ja kannatusi.

Pühakute kultus kujutas endast omamoodi surnute kultust. Pühakute mälestuspäev oli enamasti nende surmapäev. Pühakute haudade juures käies loodeti nende imeväest osa saada ja neid endale eestkostjaks paluda. Veel usuti, et erilist väge omavad ka pühakute säilmed ehk reliikviad. Sarnaselt Kristuse ihuga sümboliseerisid reliikviad mitte surma, vaid uuestisündi. Reliikviad tõsteti hauast altarile ja kaunistati sageli luksuslikult. Nii nagu armulauaohvrit, nii võidi ka pühakute keha jagada osadeks, ilma et see oleks midagi oma väest kaotanud. Reliikviaid võidi tükeldada või viia ühest kirikust teise, kuid haruldane ei olnud ka nende röövimine. Iseäranis suureks paisus Euroopas ringlevate reliikviate hulk ristisõdade ajal, kui Euroopasse toodi Bütsantsist ja pühalt maalt ostetud või röövitud reliikviaid. Palju oli ka võltsreliikviaid.

Pühakute haudade ja reliikviate juurde hakati korraldama palverännakuid, mille puhul ei olnud oluline üksnes lõppeesmärk – haua või reliikvia nägemine – vaid ka teekond ise. Selles nähti Kristuse maise elu jäljendamist ja neid rännakuid väärtustati kõrgelt. Keskajal võttis palveränduri tee jalge alla väga palju inimesi.

Pühakute kultuse levikul oli tähtis roll piiskoppidel, kes raken­dasid selle kiriku teenistusse ja tegid neist osalised piiskopkon­dade­vahelises võimuvõitluses. Iga piiskop oli huvitatud, et tema kirikul oleks võimalikult nimekas kaitsepühak ja et just tema kirikus oleks mõne pühaku reliikvia või isegi haud. Reliikviad võisid peale prestiiži tuua ka maist kasu, kui meelitasid ligi palverändureid.

Ametlik pühakuks kuulutamine ehk kanoniseerimine sai alguse märksa hiljem ja kinnistus lõplikult 13. sajandi alguses. Paavsti poolt tunnustatud pühakud kaasati liturgilisse kalendrisse, teiste puhul piirduti nende piirkondliku austamisega. Aja jooksul kujunes igal pühakul välja n-ö oma valdkond või tegevusala, mille kaitsja ta oli. Alguses olid kaitsepühakud piiskopkondadel, 13. sajandil laienes aga soov seesugust eestkostjat omada ka ilmalikele kogukondadele, näiteks linnadele ja vennaskondadele.

Pühakute kultusel oli oluline roll ristiusu juurdumisel maaelanikkonna seas ja hiljem Euroopa ääremaadel. Pühakute kultus tegi usu inimestele kergemini mõistetavaks ja emotsionaalselt lähedasemaks. Samas sulandus nende kultus ühte varasemate uskumuste, tavade ja tähtpäevadega.