Friedrich II
Valgustusfilosoofide, kameralistide ja füsiokraatide õpetused võeti valgustatud absolutismi aluseks mitmes Euroopa riigis. Tänu valgustusele sai valitsejast, keda seni oli peetud Jumala asemikuks maal, „rahva esimene teener”, nagu tituleeris end Preisimaa kuningas Friedrich II (valitses 1740–1786). Valitseja ei vastandanud end enam oma alamatele, vaid pidas end ühiskonna liikmeks, kellel lasus teistest suurem vastutus üleüldise heaolu tagamisel. Friedrich II oli juba sunnitud tõdema, et „ka kuningad on pelgalt inimesed”. Kõik see ei muutnud valgustatud valitsejate võimutäiust väiksemaks, kui see oli absolutismiajastu kõrghetkedel. Arusaam, et valitseja peab tegelema kõigi ja kõigega, pigem süvenes ning õigust olla viimase instantsi otsustajaks kasutasid valgustatud valitsejad juba kohusetundest rohkem kui nende eelkäijad.
Ehkki kartulit oli hakatud Saksamaal kasvatama juba 17. sajandi I poolel, levis see enam Friedrichi valitsusajal. Tema eestvõttel sai kartulist Preisimaa talupoegade põhitoiduaineid ning teraviljaikaldus ei toonud siitpeale enam tingimata kaasa näljahäda.
Joseph II ja Katariina II
Preisimaa kuninga Friedrich II kõrval olid nimekamad valgustatud absolutismi esindajad keiser Joseph II Saksa-Rooma riigis (valitses 1765–1790) ning keisrinna Katariina II Venemaal (valitses 1762–1796). Kõik nimetatud valitsejad tunnistasid usuvabadust.
„Igaüks peab omal viisil õndsaks saama,” deklareeris Friedrich II. Joseph II kaotas riigis inkvisitsiooni, arvas kriminaalkuritegude seast välja ketserluse ja nõidumise ning lõpetas juutide topeltmaksustamise. Katariina II peatas Venemaal vanausuliste tagakiusamise. Kõigis kolmes riigis, aga ka Rootsis ja Taanis keelustati kohtumenetluses piinamine. Valgustatud valitsejate seadusandlik tegevus lähtus kõigi riigialamate võrdsuse põhimõttest ning kogu riigis kehtivatest ühetaolistest seadustest, mis Venemaa ja Austria puhul tõi kaasa piirkondlike eriõiguste piiramise või koguni tühistamise. Joseph II kaotas riigi mitmes osas pärisorjuse, Friedrich II tegi seda kuninga valdustes. Pärisorjuse kaotamist kaalus ka Katariina II.
Pilt kujutab munki ja nunni valamas kulda meekärge, justkui rahastamaks Josephi uusi ettevõtmisi. Särav silm Taaveti tähel võib olla nii Josephi juutide tolereerimise aktist kui ka sümboliseerida valgustust, mille ideid ortodokssed usuringkonnad põlgasid. Joseph seisab ahelatesse mässitult mäe tipus. Kõige tõenäolisemalt on see „mägedetaguse” (ehk siis Alpide-taguse) katoliku kiriku kehastus.
Seal lähedal Stettinis (praegune Szczecin Poolas) ta Anhalt-Dornburgi vürsti tütre Sophie Auguste Frederikena sündis.
Joseph II vastuolulisus valgustusideede elluviimisel
Poolharitlaste teadvuses on keiser Joseph ümbritsetud eeskätt tolerantsuse aupaistega. Kuid sellel kaheksateistkümnenda sajandi tolerantsusel ... olid ka üsna omapärased jooned, mis keiser Josephi puhul eriti tugevasti esile tulid. ... kõige leebemaid, kõige vabameelsemaid ja kõige inimsõbralikumaid tendentse viis ta ellu hoolimatu karmuse, ühekülgsuse ja sallimatusega. Jäik doktrinäärsus ... oli tema reformides määrav, nii et ta paljudes punktides ilmneb kui Friedrich Suure grimass ja koguni kui tolle karikatuur. ... Joseph II oli demokraat ja despoot ühes isikus ...
... ta oli tollast keskaegset kriminaalõigust teravdanud, Austria nuhkimissüsteemi veel edasi arendanud ja tsensuuri väga reaktsiooniliselt rakendanud. ... Sellal kui Preisi kuningas pani kehtima tuntud seisukoha: „Ajalehti ... ei tohi mitte kuidagi kammitseda”, polnud Austrias pressivabadusest juttugi ... Ainult keisrist tohiti rääkida ja kirjutada, mida taheti. ...
Ülikoolidelt rööviti kõik nende eriõigused ja nad riigistati täielikult, nende suureks kahjuks, sest uus õppesüsteem muutis nad teaduslikest uurimisinstituutidest ainult tulevaste ametnike ettevalmistusasutusteks ...
Nõnda pole Joseph II tegelikult mitte kellelegi meele järgi olnud: ei reaktsioonile ega valgustusele, ei kolmandale seisusele ega privilegeeritutele. Põhjus ei peitunud tema tahtes, mis oli hea, ega ka tema ideedes, mis olid arukad, vaid ehtsa inimesetundmise puudumises, me võime ka ütelda: fantaasia puudumises.
Egon Friedell. Uusaja kultuurilugu. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani. II. Tallinn, 2003.Valgustatud monarhid Põhjamaades
Valgustatud absolutism oli iseloomulik ka Põhjamaadele. Rootsis tegi kuningas Gustav III (valitses 1771–1792) 1772. aastal veretu riigipöörde kuningavõimu tugevdamiseks ning asus seejärel valitsema valgustatud absolutismi vaimus. Gustav III kehtestas juutide ja riiki sisserändavate kristlaste usuvabaduse ning soosis kõigiti teaduse ja kunstide arengut.
Taanis vaimuhaige kuninga Christian VII (valitses 1766–1808) asemel ja nimel riiki juhtinud sakslane Johann Friedrich von Struensee (1737–1772) kaotas riigis surmanuhtluse varguse eest, kehtestas trükivabaduse, piiras aadlike privileege ning reformis ülikoole ja tervishoiuasutusi. Struensee reformid jäid siiski lühiajaliseks, sest 1772. aastal toimunud riigipöörde käigus kõrvaldati ta võimult ning hukati.
18. sajandi lõpul hakkas senine suhtumine valgustatud absolutismi muutuma. Saavutatud vaimse vabaduse kõrval hakati üha rohkem nõudma ka poliitilist vabadust. Kameralistid olid olnud seisukohal, et rahva enamik ei tule oma elu korraldamisega ise toime ning vajab valgustatud valitseja tuge. Valgustuse edenemisega kasvas aga ka rahva vaimne ja sotsiaalne enesevastutus ning jõudu koguv liberalism nägi valgustatud valitseja asemel võimu juures juba valgustatud rahvast.
