18. sajandi lõpus oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia. 1774. aastast valitses riiki Louis XVI, kes ei pööranud riigiasjadele tähelepanu. Seisuste esinduskogu – generaalstaadid – olid viimati koos olnud 1614. aastal. Kuningakoja toretseva ja luksusliku elustiili ning pikaajaliste sõdade tõttu halvenes kiiresti riigi majanduslik olukord ning rahva elatustase langes. Riigikassa täitmiseks tõsteti pidevalt makse, katsed riigi tulusid suurendada ja kulutusi vähendada aga luhtusid. Riigivõlg kasvas kiiresti, 1788. aastal tabas Prantsusmaad lisaks ikaldus. Süvenevast majanduskriisist lootis kuningavõim üle saada seni maksuvabadust nautinud seisuste – aadlike ja vaimulike – maksustamisega. Selleks kutsus kuningas 5. maiks 1789 Versailles’sse kokku generaalstaadid, milles keskset rolli hakkasid etendama nn kolmanda seisuse esindajad, kelle arvukus ja mõjuvõim olid oluliselt kasvanud. Generaalstaatide saadikute hulgas puudus üksmeel. Vastuolud kolmanda ja privilegeeritud seisuse vahel viisid selleni, et kolmanda seisuse esindajad lahkusid Versailles’st ja kuulutasid end 17. juunil rahva esindusorganiks – Rahvuskoguks, mille otsuseid ei ole kuningal õigus tühistada. Rahvuskoguga ühines ka osa aadlike ning vaimulike saadikuid. 9. juulil kuulutas Rahvuskogu end Asutavaks Koguks, et välja töötada põhiseadus.

Samal ajal kasvasid ühiskonnas rahulolematus ning rahva poliitiline aktiivsus. Eriti rahutuks muutus Pariis, kus rahvas relvastus ning hakkas looma kodanikukaitset – rahvuskaarti. 14. juulil 1789. aastal vallutati rahva hulgas vihatud ja monarhia sümboliks peetud Bastille’ kindlusvangla. Seda sündmust peetakse revolutsiooni alguseks.

Bastille’ vallutamise järel toimusid monarhia-vastased väljaastumised kogu Prantsusmaal. Louis XVI oli sunnitud tunnistama Asutava Kogu õigust välja anda seadusi ning lubama ka rahvuskaardi tegevust. Riigis toimus omavalitsuse revolutsioon: võimuorganitest tagandati senised ametnikud ja nende asemele asusid rahva valitud inimesed. Olulist rolli hakkas etendama Pariisi linnaomavalitsus – Pariisi kommuun.

Võeti vastu hulk seadusi, mis panid aluse seisusliku korra lagunemisele. 1789. aasta augustis kaotati seisuslikud eesõigused. Võrdsustati kõigi seisuste maksustamine ja õigused riigiametitesse astumisel. Talupojad vabastati teotööst, kaotati kirikukümnis. Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni eeskujul võttis Asutav Kogu 26. augustil vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis tugines kõigi inimeste võrdõiguslikkusele ja vabadusele. Kirikumaad võõrandati ja pandi oksjonile, vaimulikud pidid uuele võimule lojaalsusvande andma. Kehtivaks tunnistati vaid ilmalikult sõlmitud abielu, ka sündi ja surmi hakkasid registreerima riigiametnikud. 1790. aastal kaotati aadliseisus ning keelustati aadlitiitlite ja vappide kasutamine. Paljud aadlikud põgenesid Prantsusmaalt. Ka kuningas koos oma perega üritas põgeneda, kuid võeti piiril kinni ja toodi Pariisi tagasi.

1791. aasta augustis võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega Prantsusmaal loodi konstitutsiooniline monarhia. Uueks keskseks riigivõimuorganiks sai Seadusandlik Kogu, mis tuli esimest korda kokku 1. oktoobril. Seal olid kaheks peamiseks poliitiliseks jõuks konstitutsioonilise monarhia pooldajad ning saadikud, kes nõudsid kuningavõimu kukutamist. Viimaseid hakati nende kogunemiskoha, Püha Jaakobi kloostri järgi nimetama jakobiinideks. Jakobiinide hulgas olid esialgu kõige mõjukamaks žirondiinid, kes esindasid eelkõige suurte sadamalinnade jõuka kodanluse huve. Jakobiinide radikaalsem suund toetus peamiselt Pariisi kesk- ja väikekodanlusele.

Kui avalikkuse ette jõudsid teated kuningakoja sidemetest Euroopa monarhide ja Prantsusmaalt pagenud aadlikega, süvenesid riigis monarhia-vastased meeleolud. 1792. aasta augustis toimus Pariisis väljaastumine, mille käigus vallutati kuningaloss ja Louis XVI vangistati. Kuningavõimu kukutamise järel tuli 21. septembril 1792 kokku Rahvuskonvent, mis kuulutas Prantsusmaa järgmisel päeval vabariigiks. Žirondiinid pidasid sellega revolutsiooni lõppenuks, radikaalsemad jakobiinid pooldasid aga revolutsiooni süvendamist. Need vastuolud viisid žirondiinide eraldumiseni jakobiinidest. Kuninga üle toimus avalik kohtuprotsess, ta mõisteti surma.

1793. aasta kevadel pingestus Prantsusmaa sise- ja välispoliitiline olukord. Riigi lääneosas Vendées vallandus kuningavõimu pooldajate ehk rojalistide mäss. 1793. aasta märtsis loodi Rahvapäästekomitee, mis pidi tagama riigi kaitse. Süvenes rahulolematus žirondiinidega, kes hiliskevadel kukutati. Võimule tõusid jakobiinid. Vendée mässu laienemine ning võõrvallutuse oht sundis jakobiine ümberkorraldusi tegema. Emigrantide maad pandi müüki ja kaotati talupoegade feodaalkoormised.

Revolutsiooni päästmise vahendiks pidasid jakobiinid tugeva ja piiramatu vägivallavõimu – diktatuuri – kehtestamist. Valitsuse kohuseid hakkas täitma Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai Maximilien Robespierre. Algas poliitiliste vastaste sihikindel karistamine, mis peagi muutus terroriks. Diktatuuri ajal hukati üle 50 000 inimese, kellest enamik pärines lihtrahva hulgast.

Robespierre tembeldas temaga mittenõustujad, sh osa jakobiine, revolutsiooni vaenlasteks ja saatis nad giljotiini alla, kuid 1794. aasta juulis arreteeriti ta ise ning hukati koos lähemate mõttekaaslastega.

Jakobiinide kukutamisega algas revolutsiooni taandumine, pehmendati terrorirežiimi ja kuulutati välja poliitiline amnestia. 1795. aastal võttis Rahvuskonvent vastu uue põhiseaduse. Prantsusmaa jäi vabariigiks, kus seadusandlikku võimu teostas Seadusandlik Korpus, täidesaatvaks võimuorganiks sai viieliikmeline Direktoorium.

Viimaste võimu kukutas ja lõpetas revolutsiooni 9. novembril 1799 kindral Napoleon Bonaparte (1769–1821) 18. brümääri (revolutsioonikalendri järgi) riigipöördega, täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli ta ise.