Kelleks sa tahad saada?

Teele: Ma kuulsin täna seda kooliraadio saadet, kus sa rääkisid.

Juhan: Jah? Ja kuidas meeldis?

Teele: Mul oli väga uhke tunne seda kuulata! Aga kui aus olla, siis see tundus natuke liiga täiskasvanulik jutt. Mina küll nii ei mõtle nagu sina.

Juhan: Kas siis kõik peavad mõtlema nii nagu sina?

Teele: Ei, mitte seda. Lihtsalt ma ei ole kindel, kas me peame iga tegevuse juures arutlema, miks me seda teeme. Näiteks praegu me jalutame sinuga koos koolist koju, sest lihtsalt on nii. Ma ei pea selle juures mõtlema, miks ma täpselt seda teen.

Juhan: Selles olen ma sama meelt. Kõik ongi korras, kui sulle meeldib minuga jalutada ja jutustada. Kui sa samal ajal prooviksid telefonis olla või muusikat kuulata, siis ma küsiks, miks sa seda teed. Minu meelest ei ole mõtet asju poolikult teha.

Teele: Aga kui sa koduseid töid teed, siis sa ju kuulad mingeid rattasaateid või niisama muusikat. Ja ma mäletan, et paar aastat tagasi vaidlesid sa pidevalt emale ja isale vastu, kui nad sul õhtusöögi ajal telefoni ei lubanud kasutada.

Juhan: Nii oli tõesti! Aga praegu ma arvan, et neil oli tuline õigus.

Teele: Olgu, sellest saan ma aru. Aga miks see „miks” sinu jaoks ikkagi nii oluline on?

Juhan: Tead, ma sain sellest ükskord aru, kui rattaga trennis olin. Ma olin juba 45 minutit sõitnud, kui ühel hetkel avastasin, et ma olen päris närvis. See oli vist mingi kontrolltöö, millele mõtlesin ja milles ma olin teinud ühe rumala vea. Ja siis ma muudkui keerutasin seda peas, et kuidas ma küll sain sellise tobeda vea teha. See mõte rikkus ära kogu mu trenni. Siis hakkasin mõtlema hoopis nii: mis see mulle annab, kui ma seda ühte viga nii kaua peas hoian? Miks ma seda teen? Pärast seda trenni hakkasin rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida ma parasjagu teen.

Teele: Oi kui põnev! Kas sul on nüüd kõik asjad nii läbi mõeldud?

Juhan: Ei, kindlasti mitte. Näiteks muusikat ju kuulan ikka õppimise ajal, nagu sa ise ütlesid. Aga ma proovin palju mõelda sellele, mida ma ühes päevas teen ning miks. Lisaks sellele usun, et sedasi mõeldes teen kunagi oma unistuste tööd, mis on nii põnev, et ma ei märkagi, et see on töö!

Teele: Mina olen ka mitu korda suve ja sügise jooksul mõelnud, kelleks ma tahan saada!

Juhan: Jaa, mõtle kui tore, kui sa leiad sellise töö, mis sulle tõesti meeldib. Praegu on vahel ikka nii, et mõnes tunnis on kole igav. Tegelikult tahaksin ma juba ülikoolis olla ja tegeleda ainult nende asjadega, mis on põnevad!

Teele: Mis sa arvad, kas see on üldse võimalik – teha sellist tööd, mis meeldib?

Juhan: Kindlasti on! Kohe oleme kodus, kas sa tuled ka Sikiga jalutama?

Teele: Muidugi! Lähme parki!

Aleksandr: Kas sina oled mõelnud, mida sa tahad pärast 9. klassi teha?

Laura: Muidugi! Ma õpin kindlasti edasi gümnaasiumis ja seejärel lähen ülikooli. Kas sinul on muud plaanid?

Aleksandr: Ma ei ole veel kindel. Võib-olla tahan ma pärast põhikooli hoopis ametikooli minna. Õpin näiteks kokaks või ehitajaks. Sulle ju meeldib ka süüa teha, kas sa ei taha kokaks õppida?

Laura: Meeldib jah, aga see on minu hobi. Ma tahan hoopis juristiks õppida ja töötada advokaadibüroos juristina.

Aleksandr: Väga põnev! Võib-olla mõtlen ka mina veel ümber ja lähen ülikooli, et õppida psühholoogiks.