Kuidas tekivad traditsioonid?

See, mis suvilas eelmisel nädalal juhtus, on mul veel väga elavalt meeles. Õnneks ei juhtunud midagi ühegi minu pereliikmega ja ma usun, et lõpuks on see kõige tähtsam. Lihtsalt see sündmus pani mind mõtlema, kui olulised on väikesed lihtsad asjad meie ümber. Rääkimata sellest, kui olulised on inimesed ning pere traditsioonid.

Näiteks eelmise aasta sügisel küpsetasime peaaegu igal laupäeval isaga kaneelirulle. Ja iga kord, kui isa tainast tegi, kasutas ta selleks üsna väikest kaussi. Uurisin temalt, miks ta suuremat ei võta, sest meil on kausse mitu tükki. Isa aga teadis, et just selline peab õige tainakauss olema, siis kerkib tainas paremini. Ükskord tuli meil sellest vanaemaga juttu ja ma küsisin temalt, miks ikkagi on nii, et tainas kerkib paremini just väikeses kausis. Vanaema ei saanud mu küsimusest alguses üldse aru, aga kui ta mõistis, millest käib jutt, hakkas ta kõva häälega naerma. Kunagi oli lihtsalt nii, et vanaema peres ei olnud suuremat kaussi ja seetõttu tegid nad tainast just selles kausis. Ja kui isa eraldi elama kolis, siis andis vanaema talle selle kausi kaasa. Nii et tegelikult ei ole nii, et tainas kerkib väikeses kausis paremini kui suures! Isa teeb aga endiselt just selles kausis tainast, mis sest, et osa tainast kausist välja kukub!

Veel meenub mulle üks Reinu pere traditsioon. Nende peres on nii, et sünnipäeva hommikul on lilled ja kingitus alati elutoas laua peal. Tavaliselt ärkab siis üks pereliige varem üles ning teeb ka tee ja kohvi valmis. Ja muidugi on laual sünnipäevalapse lemmiktort. Aga meie peres hoopis lauldakse sünnipäevalaps üles ning antakse lilled ja kingitus üle voodis. Ma ei tea, kuidas need tavad tekkinud on, need lihtsalt on.

Ja viimasena toon välja selle, et mõne traditsiooni saab täitsa ise välja mõelda. Siis peab ainult järjepidev olema ja tavast kinni pidama! Meie klassis on nüüd näiteks selline tava, et kui kellelgi on sünnipäev, siis alati õnnitleme hommikul sünnipäevalast. Üks meie klassist on teinud talle kaardi ja teine kingituse. See on minu meelest hästi tore traditsioon ja alati on põnev vaadata, mida keegi on välja mõelnud. Näiteks mulle tegi Sten sünnipäevaks nii ägeda puulehtedega kaunistatud kaardi. Ja kingiks õmbles Karin mulle telefonikoti.

Nagu näha, kujunevad traditsioonid erinevat moodi ja kõik need lood on huvitavad.

Jõululaupäeva hommikul

Jõululaupäeva hommikul on kõigil kiire. Nii on igal aastal. Ainult koer on selle vahepeal ära unustanud. Ja nüüd koer imestab ja mõtleb, mis küll tema pererahvaga toimub.

Köögist tuleb isuäratavat lõhna. Koer läheb asja uurima.

Ema pöörleb pliidi ja laua vahet. Hetkel muretseb ta, kas pühadesai tuleb ikka maitsev. Seetõttu ei märka ta koera enne, kui tema saba peale komistab.

„Mis sina siin nüüd oled!” pahandab ema. „Mine ometi eest ära!”

Koer pole harjunud, et temaga nii räägitakse. Ta läheb solvunult tuppa. Isa on juba kuuse tuppa toonud ja püüab seda nüüd nurka sobitada. See ei õnnestu tal just hästi, sest kuusk juhtub olema kõrgem kui tuba. Isa mõtleb, kas teha kuusk lühemaks või puurida lakke auk. Koer jääb kah vaatama. Isa ei pane teda tähele, teeb sammu tagurpidi ja koer jääb talle jalgu.

„Mine ometi jalust ära! Sina, jah, siit veel puudud,” ütleb isa pahaselt.

See on liig. Koer laseb saba sorgu. Ta läheb esikusse. Seal pühib perepoeg parajasti põrandat. Koer unustab sama hetkel oma solvumise. Siin on ju midagi tema jaoks. Ta haarab hammastega harjast kinni ja ootab, et mäng läheks lahti. Ent poiss tõrjub koera eemale.

„Jäta järele! Kas sa ei näe, et mul on täna kiire.”

Koera saba on nüüd vajunud päris jalge vahele. Ta läheb peretütre tuppa. Tüdruk mängib klaverit, õigem oleks öelda, harjutab jõululaulu, mida õhtul jõuluvanale mängida. Koer istub klaveri juurde ja ajab kõrvad kikki. Iga vale noodi puhul ta haugatab. Ta on ju asjatundlik koer. See teeb tüdruku närviliseks. „Mine siit ära! Sa segad mu mängu.”

Ja koer jookseb minema, teeb end madalaks ja kaob diivani alla. Vahepeal on isa kuuse veidi lühemaks saaginud ja nüüd sobib see tuppa ideaalselt. „Tulge vaatama, kuusk on paigas!” hüüab isa, sest tahab ta ju oma rõõmu teistega jagada.

Ent kõik peale ühe on tegevuses ega kuule isa hüüdu. See üks selle-eest aga on kohal ja haugub kiitvalt. Varasemaid solvumisi poleks nagu olnudki.