Eesti kirjanduse algus
Eestikeelse kirjanduse loojad olid alguses enamasti saksa vaimulikud, kes kirjutasid eesti keeles luuletusi pulmadeks või muudeks tähtpäevadeks.
Millal ilmus esimene eestikeelne luuletus?
1637. aastal toimus Tallinnas üks suursugune pulmapidu. Pruudi isa oli rikas kaupmees, kes tellis peo tähistamiseks pulmalaulu ja tahtis, et see oleks täiesti eriline. Laulu kirjutas Reiner Brocmann (1609–1647), kes otsustas seda teha eesti keeles. Nii sündis esimene meie päevini säilinud eestikeelne luuletus. Brocmann kirjutas selle tolleaegse saksa kirjakeele reeglite järgi. Nii on näiteks esimene salm selline:
Kui önnisz on se Mees / ke Issa pehle lohtap /
(Ke keickes Paigkas on) ninck Önne jerrel ohtap /
Kumb Jummal issi tohp / kumb Jummal annap neile /
Ke hehsti keiwat ehl / O Risti Rahwas / teile!
Juhuluulega saab lähemalt tutvuda, lugedes kogumikku „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule”.
Selliseid tekste kutsutakse tarbe- ehk juhuluuleks, kuna need on kirjutatud mõne tähtpäeva (ristimine, sünnipäev, pulm) või muu olulise sündmuse puhul.
Juhuluuleks võib pidada ka eesti päritolu Puhja köstri Käsu Hansu kaebelaulu „Oh! ma vaene Tardo liin!”, mis on loodud 1708. aastal. 32 salmist koosnev laul kirjeldab Tartu linna ajal, kui see oli saanud Põhjasõjas (1700–1721) hirmsasti kannatada.
Oh! ma waene Tardo Liin:
Mes sündi nüüd siin minnoga
Perratu ma olle siin:
Kes woib mo päle kaeda?
Mo Pat mulle teggi sedda,
Et mull johtu ni suur Hedda,
Sedda pea nüüd tundma siin.
Oh! ma waene Tardo liin.
Üks näide tänapäeva juhuluulest. Too veel sarnaseid näiteid.
- „Tõlkige” koos pinginaabriga Käsu Hansu kaebelaul tänapäeva eesti keelde. Võrrelge tulemust enda ees või taga istuva paari omaga.
Pärast Käsu Hansu kaebelaulu möödus veel rohkem kui sada aastat, enne kui eesti luulest sai juhuluuletajate loomingust küpsem rahvuskirjandus. 19. sajandi alguses väitis üks noor ja andekas eesti kirjanik, et ka harimatuks peetud maarahva keel on väärtkirjanduse loomiseks piisavalt kaunis ja mitmekesine. Ta tegi seda ajal, kui eestlasest haritlane oli väga haruldane nähtus ja eesti kirjandus ikka alles tärkamas. See mees oli Kristjan Jaak Peterson.
Töövihiku ülesanded 28 ja 29
