Kirjanik teeb ajalugu

Me oleme kuulnud ilmselt kõik, et eestlaste ajaloos on seitsesada aastat orjaööd. Teame lugusid julmadest ja verejanulistest ristirüütlitest, kes meie maad tule ja mõõgaga vallutama tulid, ja vapratest ning õilsatest eestlastest, kes on pidanud kaua-kaua ebaõiglaselt kannatama võõrvõimu ülekohtu all. Kas need lood ja teadmised on pärit ajalooallikatest või on tegemist rahva seas levivate müütidega? Kust on need lood pärit ja kuidas on kirjandus neid levitanud?

Seda peatükki lugedes tasub meeles pidada, et me ei hoia käes mitte ajaloo-, vaid kirjandusõpikut. Ilukirjandus on sageli põimunud kirjutatud ja kirjutamata ajalooga, kuid kirjanik ei ole ajaloolane. Kirjanik võib kirja panna, mida iganes ta soovib. Selle eest, kui tõsiselt tema loomingut võetakse, vastutavad aga lugejad.

Ammustest aegadest kirjutamine on ühest küljest keeruline, teisalt jälle lihtne. Kirjanik ei pruugi teada täpselt, kuidas inimesed tuhat aastat tagasi mõtlesid ja käitusid ja milline oli nende eluolu. Nii kaugete aegade kohta pole ka eriti usaldusväärseid allikaid. Seda põnevam on aga lasta oma fantaasial lennata.

Lisaks sõltub mineviku kujutamine soovmõtlemisest. Kes ei tahaks kujutada oma esivanemaid tarkade, õilsate ja vapratena? Miks mitte näha oma rahvuskaaslasi minevikus väärikate ja eeskujulikena? Tihti on lugejad taoliste lugude eest tänulikud ja hakkavadki nendest mõtlema kui päriselt aset leidnud minevikust, seda kuni hetkeni, kui tuleb mõni uus kirjanik, kes jutustab sama loo teistsuguse nurga alt. Ka temal on vabadus seda teha.