Ühiskondlikud olevused
„Ühiskond” on väga levinud sõna, mida kasutatakse igapäevases suhtluses, meedias, poliitikute väitlustes, kindlasti ka koolitundides. Ühiskonna toimimise kohta on koolis isegi omaette õppeaine. Ühest küljest on inimühiskond lihtne, teisalt aga keeruline. Kujutame ette, et saame näiteks üht linna jälgida nii, nagu võime vaadelda sipelgapesa. Milline sagimine, pidev liikumine! Paistab, et igaüks teab täpselt, kuhu ta minema peab. Igaühel on oma koht ja ülesanded. Süsteem toimib.
Vanakreeka filosoofile Aristotelesele kuulub mõte, et inimene on ühiskondlik loom. Tõepoolest, inimkond on aegade jooksul välja kujundanud oma põhimõtted, keelud ja käsud, millest ei tohi üle astuda. Need põhimõtted juhivad meid, nii nagu loomade käitumist juhivad instinktid. Seda on vaja, sest muidu tekib sipelgapesas kaos.
Teisalt on inimene loomast erinev. Inimene kahtleb, unistab, võrdleb end teistega, solvub või tunneb kaasa. Nii nagu inimeste igapäevaellu kuulub alati hoolimine ja mõistmine, leidub seal alati ka kadedust, väiklust ja keeldudest üleastumist. Nii moodustuvad inimsuhete sasipuntrad, mis kaugeltki ei meenuta sipelgapesataolist selget süsteemi.
Kirjanike väljakutse on selles segaduses korda luua. Nende võimuses on luua tegelasi ja saatusi, suhteid ja lugusid, mille üle mõtiskledes hakkame lugejatena paremini mõistma end ümbritsevat elu.
Lugedes selles peatükis tutvustatud teoseid, on meil võimalik kaasa mõelda ja proovida mõista, miks istub kaubamaja ees näljase näoga väike poiss, miks paljud noored otsivad mõistmist ja armastust virtuaalmaailmast või miks korralikus koolis õppiv noormees müüb teistele narkootikume.
