Jerome David Salinger „Kuristik rukkis”

Autor: Jerome David Salinger
​Katkend

Sel ajal kui ma olin Penceys, elasin ma uue internaadi Ossenburgeri-nimelises tiivas. See oli ainult viimase ja eelviimase klassi õpilastele. Mina olin eelviimases klassis. Mu toakaaslane oli abiturient. Majatiiba nimetati selle Ossenburgeri järgi, kes kunagi käis Pencey koolis. Pärast selle lõpetamist ajas ta endale matusetalituse büroodega ilmatu hulga nodi kokku. Ta asutas igale poole üle riigi noidsamu matusetalituse büroosid, mis aitavad sul oma perekonnaliikmeid odavalt maha matta – viis dollarit tükk. Te peaksite nägema vana Ossenburgerit. Ta arvatavasti ajab laibad lihtsalt kotti ja viskab nad jõkke. Igatahes kinkis ta Pencey koolile suure hunniku plekki, meie majatiivale aga anti tema nimi. Tookord, kui meil toimus aasta esimene jalgpallimatš, sõitis ta ette oma paganama uhkes Cadillacis, meie aga pidime tribüünile ronima ja talle lokku lööma – tähendab „hurraa!” karjuma. Järgmisel päeval pidas ta kabelis kõne, mis kestis vist küll oma kümme tundi. Kõigepealt ta ladus välja poolsada habemega nalja, et näidata, kui vahva vunts ta on. Kui tähtis nina ja puha. Siis ta hakkas meile rääkima, et kui ta on plindris või omadega puntras, ei häbene ta kunagi põlvili heita ja jumalat paluda. Ja ta ütles, et ka meie peaksime säärastel puhkudel alati jumalat paluma – talle südant puistama ja puha. Ta ütles, et me peaksime pidama Jeesust oma semuks ja sedaviisi. Ta ütles, et tema ise kõneleb Jeesusega kogu aeg, isegi siis, kui ta juhib autot. See lõi mind päriselt pahviks. Kujutlesin, kuidas see variserlik värdjas paneb esimese käigu sisse ja palub, et Jeesus talle rohkem laipu läkitaks. Tema kõne ainus hea osa oli umbes keskel. Ta jutustas meile pikalt-laialt, kui vahva vend ta on, kui osav sell ja puha, ja järsku üks poiss, kes istus minu ees reas, Edgar Marsalla, pani hakkama ühe vägeva ilmkäraka. See oli muidugi hirmus ebaviisakas ja puha, eriti et kabelis, aga lustakas sellegipoolest. Oh seda Marsallat küll! Kabelil pidi katus õhku lendama. Keegi ei turtsatanud, ja Ossenburger tegi, nagu ei oleks ta kuulnud, aga vana Thurmer, direktor, istus otse tema kõrval poodiumil, ja oli kohe näha, et t e m a küll kuulis. Ah sa poiss, oli tema aga alles vihane. Siis kohe ta ei öelnud midagi, aga järgmisel õhtul jättis ta meid kõiki peahoonesse istuma, tuli ise sinna ja pidas kõne. Ta ütles, et poiss, kes kabelis säärast segadust tekitas, ei kõlba Pencey kooli. Katsusime Marsallale auku pähe rääkida, et ta vana Thurmeri kõne ajal paneks veel ühe põraka, aga tal ei olnud selleks õiget tuju. Igatahes nüüd te teate, kus ma Pencey­­­­­­­­­­­­­­­­­­s elasin. Uue ühiselamu Ossenburgeri-nimelises tiivas.

Pärast Spenceri pool käimist oli kaunis kena tulla tagasi oma tuppa, sest radiaatorid olid seekord imekombel palavad. Oli kuidagi hubane. Ma võtsin jaki seljast, lipsu eest, tegin kraenööbid lahti ja panin siis pähe mütsi, mille ma hommikul New Yorgist olin ostnud. See oli punane jahimüts õige pika nokaga. Ma märkasin seda ühe sporditarvete kaupluse aknal pärast seda, kui me allmaaraudteest väljusime ja kui ma just avastasin, et olin kõik need neetud floretid ära kaotanud. Müts maksis ainult ühe dollari. Keerasin mütsinoka selja taha – rumal muidugi, aga nii meeldis mulle enam. Nägin selles väga huvitav välja. Siis ma võtsin raamatu, mis mul pooleli oli, ja istusin oma toolile. Igas toas oli kaks tooli. Üks oli minu, teine mu toakaaslase, Ward Stradlateri oma. Toolide käetoed olid kaunis kehvas korras, kuna igaüks armastas nende peal istuda, aga muidu olid need üsna mugavad toolid.

Raamatu, mida ma lugesin, olin ma raamatukogust saanud eksikombel. Nad andsid mulle vale raamatu ja ma ei märganud seda enne kui oma toas. See raamat oli Isak Dineseni „Aafrika äärel”. Ma mõtlesin, et see on rämps, aga ei olnud. See oli väga hea raamat. Ma olen kaunis kirjaoskamatu, aga loen õige palju. Mu lemmikautoriks on mu vend D. B., tema järel aga Ring Lardner. /.../ Kõige rohkem meeldivad mulle need raamatud, kus natukenegi nalja saab. Ma loen ka päris palju klassikalisi raamatuid, nagu näiteks „Kodukohta tagasi”, ja ka need meeldivad mulle, ning peale selle loen ma veel suurel hulgal sõjajutte ja kriminulle, aga need mind eriti ei loksuta. Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks aga tuju tuleb. Kuid seda juhtub muidugi harva. /.../

Igatahes panin ma oma uue mütsi pähe, istusin tugitooli ja hakkasin lugema raamatut „Aafrika äärel”. Olin selle juba läbi lugenud, aga tahtsin mõned kohad veel üle lugeda. Olin lugenud vaevalt kolm lehekülge, kui kuulsin, et keegi tuleb duširuumist. Üles vaatamatagi teadsin kohe, kes see on. Nimelt Robert Ackley, meie kõrvaltoa elanik. Meie tiivas oli iga kahe toa vahel duširuum, ja umbes kaheksakümmend viis korda päevas vajus see va Ackley minu tuppa. Peale minu oli ta arvatavasti kogu internaadi kohta ainus poiss, kes ei olnud võistlustel. Ta ei käinud peaaegu kusagil. Ta oli väga isemoodi poiss. Ta oli abiturient, oli õppinud Penceys juba neli aastat, kuid keegi ei hüüdnud teda kunagi teisiti kui Ackley. Isegi Herb Gale, tema oma toanaaber, ei hüüdnud teda kunagi Bobiks või Ackiks. Kui ta kunagi abiellub, siis ta oma naine arvatavasti kutsub teda samuti Ackleyks. Ta oli ilmatu pikk – umbes kuus jalga neli tolli, längus õlgade ja viletsate hammastega. Kogu selle aja kestel, mis me elasime kõrvuti tubades, ei näinud ma kordagi, et ta oleks hambaid pesnud. Need olid tal alati saastased ja koledad, ja kui ta sööklas suu kartuliputru, herneid või muud selletaolist täis toppis, ajas see mind peaaegu iiveldama. Peale selle oli tal jubedalt vistrikke. Mitte ainult otsmikul ja lõua peal nagu paljudel poistel, vaid üle kogu näo. Ja kõigele lisaks oli ta ka iseloomu poolest vastik poiss. Isegi pahatahtlik. Mina tõtt-öelda ei olnud temast kaugeltki vaimustuses.

Ma tundsin, et ta seisab duširuumi lävel, otse minu tooli taga, ja vaatab ringi, et kas Stradlater on kodus või mitte. Ta ei võinud Stradlaterit silmaotsas sallida ega tulnud kunagi meie tuppa, kui Stradlater oli kodus. Ta ei võinud õieti mitte kedagi silmaotsas sallida.

Ta astus duširuumi lävelt minu juurde tuppa. „Tervist!” ütles ta. Ta lausus seda alati toonil, nagu oleks ta hirmus tülpinud või hirmus väsinud. Ta ei tahtnud jätta muljet, et ta tuli sulle külla või midagi taolist. Ta tahtis jumalapärast jätta muljet, et ta on kogemata sisse astunud.

„Tervist!” vastasin ma, kuid ei tõstnud raamatult pilku. Kui sa Ackley-taolise poisi puhul raamatult pilgu üles tõstad, siis oled sa kadunud. Kadunud oled sa niikuinii, ainult kui sa kohe üles ei vaata, siis saad ajapikendust.

Ta hakkas toas ringi kolama, õige aeglaselt, nii nagu alati, ja võtma laualt ning öökapilt minu isiklikke asju. Ta võttis alati su isiklikke asju ja vaatas neid. Ah sa poiss, kuidas ta küll võis vahel närvidele käia! „Noh, kuidas vehklemine läks?” küsis ta. Ainult selleks, et mul lugemise mõnu ära rikkuda. „Kas meie võit või?”

„Keegi ei võitnud,” vastasin ma. Ja ikka veel raamatult pilku tõstmata.

„Kuidas nii?” imestas ta. Ta laskis sul alati üht asja kaks korda korrata.

„Keegi ei võitnud,” vastasin ma. Piilusin silmanurgast, et millega ta seal öökapi peal mängib. Ta vaatas tüdruku pilti, kellega ma New Yorgis käisin ja kelle nimi on Sally Hayes. Seda paganama pilti oli ta varemgi käes hoidnud ja vaadanud viis tuhat korda. Ja pärast ei pannud ta seda kunagi oma kohale tagasi. Muidugi meelega. Seda oli kohe näha.

„M i t t e  k e e g i  ei võitnud?” imestas ta. „Kuidas siis nii?”

„Ma unustasin need neetud floretid ja muu krempli metroosse.” Aga pilku ma ikkagi veel ei tõstnud. „Jestas, metroosse! Tähendab, kaotasid nad ära?”

„Me istusime vale liinile. Pidin kogu aeg püsti tõusma ja seinal seda neetud kaarti uurima.”

Ta jäi minu ette seisma ja varjas mul valguse. „Kuule,” ütlesin ma, „loen seda sama lauset juba kahekümnendat korda, pärast seda kui sa siia tulid.”

Iga teine peale Ackley oleks seda õrna vihjet taibanud. Aga tema ei taipa. „Ma arvan, et sul tuleb need asjad välja maksta,” ütles ta.

„Ma ei tea ega tahagi teada. Kuule, kui sa õige istuksid, Ackley-lapsuke. Sa, pagana pihta, seisad mul ju otse valguse ees.” Ta ei kannatanud, kui ma teda lapsukeseks hüüdsin. Ise ta rääkis alati, et mina olevat tita, kuna mina olin kuusteist, tema kaheksateist. See ajas ta marru, kui ma ütlesin talle „lapsuke”.

Ta ei liikunud paigast. Ta on just seda sorti tüüp, kes ei lähe sul valguse eest, kui sa teda palud. Eks ta lõpuks ikka läheb, ainult kui sa teda palud, siis võtab see tal mõnevõrra kauem aega.

„Mis asja sa loed?” küsis ta.

„Raamatut.”

Ta lükkas mu raamatu kaane käega tagasi, et pealkirja näha. „Lugeda kõlbab?” küsis ta.

„See lause, mida ma praegu loen, on lihtsalt kohutav.” Ma võin vahel olla väga sarkastiline, kui mul on vastav tuju. Aga ta ei saanud aru. Ta hakkas jälle toas ringi kõndima ja minu ning Stradlateri isiklikke asju puutuma. Lõpuks ma panin raamatu käest ära põrandale. Ei saa ju lugeda, kui Ackley-taoline poiss toas on. See on võimatu.

Ma laskusin tugitoolis lösakile ja jälgisin, kuidas Ackley minu toas peremehetses. Tundsin end pärast New Yorgi reisi mõnevõrra väsinuna, nii et ajas haigutama. Siis aga hakkasin väikest viisi tola tegema. Mõnikord teen tola, nii et aitab – igavuse peletamiseks. Seekord tõmbasin oma mütsinoka ette, siis aga alla silmade peale. Nii et ma ei näinud enam tuhkagi. „Ma hakkan vist pimedaks jääma,” ütlesin ma käheda häälega. „Kallis emake, mu ümber laskub pilkane öö.”

„Kuule, sa oled põrunud, jumala eest,” ütles Ackley.

„Kallis emake, anna mulle oma käsi. Miks sa ei ulata mulle oma kätt?”

„Jumalapärast, jäta järele!”

Ma hakkasin enda ümber ja ees kobama, nagu oleksin ma pime, aga ilma toolilt tõusmata ning ise kogu aeg korrates: „Kallis emake, miks sa ei ulata mulle kätt?” Ma muidugi ainult tembutasin. Mõnikord on see põnev. Pealegi ma teadsin, et säärane asi Ackleyt hullupööra vihastab. Tema äratas minus alati sadisti. Tema seltsis ma läksin tihti lausa julmaks.

Inglise keelest tõlkinud Valda Raud

Jerome David Salinger (1919–2010) on Ameerika kirjanik, kelle romaan „Kuristik rukkis” ilmus 1951. aastal. Eesti keelde tõlgiti see kümme aastat hiljem. Selle romaaniga sai Salingeri loodud tegelasest Holden Caulfieldist suur iidol. Romaan köitis 1950.–1960. aastate noori oma ehmatava avameelsusega. Sel ajal kehtisid noortele palju rangemad reeglid. Nende tegelikest mõtetest ja soovidest ei olnud kombeks valjult rääkida.

Romaani „Kuristik rukkis” mõju kestab tänase päevani. Kuigi Salinger kirjutas veel palju novelle ja jutustusi (nt „Parim päev banaanikala püügiks”, „Franny ja Zooey”), on ta peamiselt tuntud romaani „Kuristik rukkis” autorina. Salingeri looming ei ole eriti mahukas. Kirjanik ise jäi eluajal üsna saladuslikuks kujuks, kes vältis intervjuusid ja avalikke esinemisi. Oma teostega oli tal väga isiklik suhe. Ilmselt on see üks põhjustest, miks ka lugejad Salingeri loomingu vastu lähedust ja poolehoidu tunnevad.

Valda Raud, tõlkija
​Katkend romaani „Kuristik rukkis” järelsõnast

Salinger oskab kõigele, mida ta sulg puudutab, anda ebatavalise konkreetsuse – lugeja nagu viibiks isiklikult mõnes autori poolt detailselt kirjeldatud ruumis, tema poolt loodud kujud on elavast lihast ja verest kaasaegsed inimesed, kes heitlevad oma muredega ja mõtlevad oma mõtlemisi ja otsivad oma otsimisi nii lähedal lugejale, otse kuuldaval ja nähtaval. Salingeril on võim oma lugeja fantaasiat elama ja kihama panna. /.../

Millest Salinger kirjutab, millised on tema teoste peateemad? Tundub, et keskseks probleemiks tema teostes on inimese vahekord teda ümbritseva keskkonnaga, tundliku indiviidi kohanemisraskused oma keskkonnas, tema konfliktid kaasaegse Ameerika ühiskonnaga, mille liikmeks ta on. Holden Caulfieldi masendab ebasiirus ja variserlikkus, mida ta igal sammul kohtab, Franny satub raske vaimse kriisi olukorda, kuna ta näeb enda ümber vaid edevust, tühisust ja egoismi. Ainult armastus, armastus kõige avaramas mõttes on see, mis suudab inimest tema kriisidest üle aidata. Niisiis on teiseks Salingeri peateemaks püüdlemine armastuse – inimliku headuse ning õigluse poole. /.../ Kirjutades peamiselt noorukitest, kõneleb ta nende keelt, tunneb nende rahutust ja rahulolematust, nende vajadusi ja taotlusi, tunnetab põhilist nende üldises meeleolus. Nagu Holden, püüdlevad paljud neist millegi poole, mis ei ole võlts ja variserlik, kuigi see püüdlus on enamasti tagajärjetu.