Novellid, jutustused ja romaanid moodustavad eepika, mis on kirjanduse põhiliik dramaatika ehk näitekirjanduse ja lüürika ehk luule kõrval. Eepika tuleneb kreekakeelsest sõnast epos, mis tähendab sõna või lugu. Sealt pärineb ka mõiste eepos – iidsetest aegadest jutustav suurteos.
Romaan on kirjanduse suurvorm, kus on lisaks peategelasele kirjeldatud põhjalikult ka kõrvaltegelasi. Romaan on sisutihe ja mahukas, selles käsitletakse põhjalikult mitut teemat, nt eelmise aasta õpikus käsitletud Karl August Hindrey „Urmas ja Merike”.
Novell on kirjanduse väikevorm, millele on omane väike tegelaskond, keskendumine ühele sündmusele ja ootamatu lõpplahendus, nt Anton Tšehhovi „Rõõm” või eelmise aasta õpikus käsitletud Mehis Heinsaare „Kohtumine Taageperas”.
Jutustus on novellist pikem ja põhjalikum, nt Eduard Bornhöhe „Tasuja”. Aja jooksul on jutustuse ja romaani piirid hägustunud, tänapäeval on neil tihti üsna raske vahet teha.
Novelli, jutustust või romaani lugema asudes märkame kõigepealt seda, kes on loo jutustaja. Kellele kuulub hääl, kes jutustab raamatus toimuvast? On suur vahe, kas lugu algab sõnadega „Hannes sõitis emaga maale…” (Mehis Heinsaar „Kohtumine Taageperas”) või „Kui te seda lugu tõepoolest kuulda tahate, siis kõigepealt tahate te arvatavasti teada, kus ma olen ilmale tulnud, mismoodi möödus mu tobe lapsepõlv...” (J. D. Salinger „Kuristik rukkis”).
Jutustavat proosakirjandust (novellid, jutustused, romaanid) võib jagada selle järgi, kas tekst on kirja pandud minavormis või temavormis. See omakorda määrab, milline on loo jutustaja vaatepunkt.
Minavormi puhul piirdub lugeja vaateväli sellega, mida näeb raamatu peategelane:
Pääsusabal ei paistnud kiiret olevat, ta tantsis oliivisalus omaette balletti, pööreldes, hõljudes ja piruetitades päikese käes. Teda jälgides tajusin äkki silmanurgast vaevumärgatavat liikumist meid varjava väikese põõsa kõrval. Vaatasin kiiresti sinnapoole, et näha, mis see võiks olla, kuid pruun maapind lebas päikeses täiesti elutuna. Kavatsesin just oma tähelepanu jälle liblikale pöörata, kui märkasin midagi uskumatut: maalapp, mida ma äsja olin silmitsenud, kerkis äkki nagu altpoolt käega tõugatuna üles, pinnas lõhenes ja tilluke puuseemik hakkas ägedasti kõikuma, enne kui ta õrnad juured järele andsid ja puuhakatis küljeli kukkus.
Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad”
Ühe tegelase vaatepunktiga võib olla piiratud ka temavormis esitatud lugu:
Vastu keskpäeva jõudsid nad puudest lagedamale maale ning eemalt hakkas küla juba paistma. Majad seisid mäenõlvakul ja kaugele valendas kesa, millele olid jäänud mõned rõugud. Urmas luges ligi paarsada hoonet, milledest mõned paistsid olevat küll vaid sarad ja aidad. Küla näis olevat jõukas, kuigi Urmas oli näinud rikkamaid.
Küla oli teisel pool jõge ja palistas jõe kääru, mis kadus künka taha, kus oli tihe tammik, mis siis harvenedes vajus edasi pärnade ja vahtrate saludena kokku jälle segametsaks. Selle ääres oli näha karja, mis paistis olevat suur ja koosnes tumedaist küütselgadega lehmadest ning hallidest ja mustadest lammastest.
Karl August Hindrey „Urmas ja Merike”
Kaamerad võivad olla ka teiste tegelaste küljes ja igal pool mujalgi, kuhu autor soovib neid asetada: tänavanurgal, puuladvas, kõrge maja katusel või peidus mõne tegelase riidekapis. Sellisel juhul kirjeldab toimuvat kõikenägev jutustaja, kes vaatleb tegelasi justkui sibavaid sipelgaid:
Tol päeval võis siinsetes metsades märgata kaht meest, kes peatusid väikese, kuid kiirevoolulise jõe kaldal, päevateekonna kaugusel Webbi laagriplatsist. Näis, et nad ootasid kedagi või midagi. Tohutu metsamüür ulatus siin otse jõe kaldani, kerkides kõrgele vee kohale ja heites selle tumedale pinnale sügavaid varje. Päike ei kõrvetanud nüüd enam nii ägedalt, päevakuumus hakkas järele andma, ning allikate ja lätete lehistest sängidest kerkis jahedat auru, mis suitsuvinena õhku heljuma jäi.
James Fenimore Cooper „Viimane mohikaanlane”
Peategelane, olgu ta esitatud mina- või temavormis, on tegelastest kõige olulisem. Tema teeb ära kõige suurema töö, sest tema kanda on teose idee. Ta peab üle elama kõik olulisemad sündmused ja seejuures kokku puutuma mitme takistusega. Üldiselt areneb peategelane teose käigus, sattudes pöördelistesse olukordadesse ja võttes vastu olulisi otsuseid. Tema senised harjumused ja tõekspidamised muutuvad.
Et peategelase käitumist mõjutada ja sisemaailma mõista on vajalikud kõrvaltegelased. Jutustuse „Kuidas elad, Ann?” tegevustik saab alguse peategelase Anni ja tema ema vahelisest tülist, kodust põgenenud Anni käitumist mõjutab aga oluliselt kõrvaltegelane Villem. Kõrvaltegelased on üldjuhul muutumatud, sest neil ongi täita üks kindel roll – näiteks olla pahatahtlik vastane või ustav sõber.
Kolmandaks on episoodilised tegelased, kes ei oma eriti suurt rolli, kuid võivad sellegipoolest olla meeldejäävad ja elavdada raamatus mõnda olulist sündmust.
Tähtis on ka tegelase välimus. Välimus määrab esmamulje, mille järgi hindame nii tegelasi kirjanduses kui ka inimesi tavaelus.
Kirjandusteostes on kindlad tegelastüübid. Tegelastüüp esindab mingit kindlat inimlikku omadust. Kiuslikud ja halva iseloomuga tegelased on enamasti ebameeldiva välimusega. Head tegelased on jällegi kenad ja meeldivad ka välimuselt: südamlik ja elurõõmus vanaema on punaste põskedega, sõbralikul vanataadil on pikk muhe habe. Tuleb aga olla ettevaatlik, et vältida inimeste liialdatud lahterdamist (kõik blondid on rumalad, kõik õpetajad kiuslikud, kõik koolipoisid õpivad kolmedele).
Isikupärast tegelast, keda pole esitatud lihtsustatud kujul, nimetatakse karakteriks. Karakter muutub ja avaneb lugejale, lugeja saab kaasa elada tema kõhklustele, võitudele ja kaotustele.
- Nimeta mina- ja temajutustuse erinevusi.
- Milliseid näiteid oskad tuua nii mina- kui ka temavormis jutustatud teoste kohta?
- Too näiteid kõrvaltegelaste ja episoodiliste tegelaste kohta. Mille poolest on nad teoses toimuva jaoks olulised?
- Koosta kirjeldatud mõistetest ristsõna ja lase pinginaabril see lahendada.
Töövihikust ülesanne 7
