Diana Leesalu „Mängult on päriselt”

Autor: Diana Leesalu
​Katkend

Raekoja plats nägi välja nagu surnuaed. Selline hall ja õnnetu. Isegi need tobedad õhupallid, mis inimeste peade kohal tuule käes laperdasid, olid põhjatult hallid. Juba umbes kuu aja pärast hakkasid väljakule tekkima tuhanded ja tuhanded pisikesed tulukesed, säravad tähed ja hiiglaslikud jõulupärjad. Kui aga Mikk sealt, käed taskus ja selg küürus, läbi lonkis, ei võinud pühademeeleolu isegi veel aimata mitte.

Lõpuks jõudis poiss kaubamaja ette. Kindlasti ei olnud linnas paremat kohta, kus veidi puhata, elu üle järele mõelda ning heal juhul ka pisike hommikueine võtta.

Mikul õnnestus varrukaga pühkides eemaldada suurem osa porist, mis kaubamaja ees paiknevat väikest pinki kattis. Seejärel võttis ta istet. Suure pusimise peale sai ta lõpuks lahti oma seljakoti veidi jukerdava luku ning tõi lagedale üsna korraliku jupi suitsuvorsti. Õnnetuseks ei olnud poisil piisavalt mõistust, et kodust mõni terariist kaasa haarata. Nüüd tuli tal seda vorsti lihtsalt otsast hammustama hakata ning leiba kõrvale närida.

Meeletu kiirusega vorsti suhu toppides vaatas Mikk ringi. Oli just see osa hommikust, mil inimestel juba äärmiselt kiire hakkas. Üks väike plika, suure punase tutiga müts peas, hoidis kõvasti ema käest kinni ning jonnis nii, et kogu tänav oli tema kisa täis.

„Ma ei taha kassi, ma tahan hamstrit,” ulgus tüdruk.

Ema ei teinud tütre jonnituurist väljagi. Ta vedas last lihtsalt kättpidi enda järel, ise näost roosa ja rõõmus. Tõenäoliselt oli see plika tahtnud alles eile koerakutsikat või kolme viirpapagoid või mingit paganama jõehobu oma vannituppa, nii et ema lihtsalt ei viitsinud olukorras mingisugust seisukohta võtta.

Mikust natuke paremal istus pruuni pleekinud poolmantliga vanamees. Ta oli hullupööra habemesse kasvanud ja kortsus nagu mingi mereröövel kuskil tobedas pühapäevahommikuses lastefilmis.

Mikk libistas käega üle lõua ja muigas. /.../

Just sellel hetkel köitis poisi tähelepanu mingisugune müra. Keegi karjus midagi. Keegi kiljatas. Kui Mikul õnnestus oma pilk kummaliselt vanamehelt lahti kangutada, nägi ta, kuidas kaubamaja uksest tormas välja väike kirju dressikaga poiss, mingisugune sinine riideese kaenlas. Kohe poisi järel jooksis poest välja ka noor turvamees. Teinud kindlaks jõnglase põgenemissuuna, manas ta ette jälituskoera ilme ning lidus vargale järele. Õnnetuseks oli Tartu linna liikluskorraldus seekord kaubamaja turvamehe vastu. Foor näitas juba punast tuld, kui poisike üle tee silkas. Kui aga mustas vormis hagijas näost punasena teeni jõudis, vurasid sellel juba mõlemas suunas kümned autod. Vihaselt vandudes ja rusikat vibutades loivas turvamees tagasi kaubamajja. Mikk ei viitsinud isegi imestada mitte.

Suurem näljahäda oli lõpuks likvideeritud. Aga külm oli. Poiss tõmbas pisut tõrkuva tagiluku peaaegu kurguni kinni ning üritas käed varrukate sisse kiskuda, kuid paremaks see olukorda eriti ei muutnud.

„Ehk on sul mulle ka natukene süüa pakkuda,” kuulis poiss korraga häält. Pika habemega vanamees oli Mikule lähemale astunud. Oi, vabandust, veerenud. Suu lahti, vaatas poiss meest ja ratastooli. „Mis sul on? Jalgasid pole vä?” pahvatas poiss, ja saanud aru oma küsimuse ebaviisakusest läks näost tulipunaseks.

„Ei ole jah,” vastas mees. Tema näoilme ei muutunud sugugi. „Töö­õnnetus.”

„Oh, aga vabandust, et ma niimoodi...” pabistas Mikk.

„Ah, ole nüüd. Ega sõna meest tapa. Parem ütle, kas saad mulle pisut leiba anda?”

„Millal sa viimati sõid?” küsis poiss murelikult.

„Eile ikka sain üht-teist närimist,” ohkas mees. „Täna pole veel õnnestunud. See meie Eesti riigi sotsiaalpoliitika ei passi karu persse kah. Ei saa üks jalutu mees siin kuidagi ära elatud. Ja mida mina kõik olen selle riigi heaks teinud. Nüüd käin ringi nagu kuradi näljarott. Ole hea poiss, anna no jupp vorstigi.”

Ehmunult kiskus Mikk oma seljakoti luku jälle lahti ja asetas ettevaatlikult leiva ning järelejäänud vorstijupi mehele sülle.

„Kas sul valus ka on?” küsis ta kaastundlikult.

„Mida ei ole, see ei saa ka haiget teha,” naeris mees. „Aga lase nüüd jalga. Ja kui kunagi sinna Toompeale asja peaks olema, siis ütle meie armsale Arnoltsile, et Luukasaare Eedi tervitab. Küll tema mind juba tunneb.”

Mikk oli ehmatusest ja üllatusest keeletu. Ta lihtsalt noogutas vanamehe iga sõna peale, viskas siis seljakoti üle õla, võttis magamiskoti nööripidi käe otsa ja lonkis mõtlikult eemale.

„Aitäh leiva eest, pojakene,” hõikas Luukasaare Eedi liiga punaste juuste ja liiga tedretähnilise näoga väikesele heategijale ja lõi kõik oma neli viimast hammast ahnelt vorstijuppi.

Mikk jalutas mööda Emajõe kallast ning mõtles, et huvitav, mida küll sooviks see mees kuldkalakeselt, kui tal selleks võimalus tekiks. Uusi jalgu? Paremat Eesti vabariiki? Rohkem süüa? Ta ei jõudnudki otsusele.

Diana Leesalu (sündinud 1982) esimene raamat „2 grammi hämaruseni” ilmus 2005. aastal. Järgmisel aastal võitis ta oma teise romaaniga „Mängult on päriselt” noorteromaani võistlusel esikoha. Romaani „Mängult on päriselt” on nimetatud karmiks ja õpetlikuks looks. Teoses jutustatakse vaheldumisi kahest peategelasest. Lugeja saab kaasa elada nii Tartus ülikoolis õppivale Mirjamile kui ka tema väikevennale Mikule. Koolikiusamisest alguse saanud Miku lugu jätkub seiklustega võõras linnas, kus tal tuleb tänavalapsena hakkama saada. Diana Leesalu lugejad on kiitnud tema usutavat ja elulist kirjutamislaadi. Autor ise on öelnud: „Ma kirjutan keeles, mida noored mõistavad ja ise räägivad. Loodan, et tekst tuleb välja nii, nagu ma kirjutaksin seesolija pilgu läbi.” Oma „absoluutseks lemmikkirjanikuks” on Diana Leesalu nimetanud J. D. Salingeri.

Mari Kleini arvustus
​Eesti Päevaleht, 17. november 2006 (katkend)

Diana Leesalu romaanis jälgitakse vaheldumisi 19-aastase õe ja 10-aastase venna elu.

Kui olin selle raamatu lugemise lõpetanud, ei olnud valdavaks reaktsiooniks mitte õlgukehitav „nojah”, nagu arvasin, vaid justkui puhastustulest läbikäinu tunne. Ainult et... mingi klimp ei taha siiani kurgust kaduda. Tol ööl ei saanud ma mitu tundi und ja mõtlesin. Sellest, kes me siis ikkagi oleme. Kui palju me paneme tähele inimesi enda ümber? Mida me oma lähedastest õigupoolest teame? Ja kas ühel inimesel – olgu see siis 19-aastane õde – on üldse kunagi võimalik teist inimest – näiteks oma kümneaastast venda – täielikult mõista? /.../

Samuti mõjuvad fotoillustratsioonid, eelkõige inimestest, aga ka ajalehe esikaanest, käsitsi kirjutatud kirjast, SMS-idest mobiiliekraanil ja MSN-i dialoogikastikestest. Loo tõsiduse taustal tundub kuidagi tobe, et keegi neid pilte lavastanuks. Ning vargsi hiilib pähe mõte: aga äkki see polnudki „mängult”, vaid „päriselt”? Tunnistan, et lõin nime „Mikk Janter” värisevi käsi igaks juhuks Google’isse.