Maia Punak „Kõnelused”

Autor: Maia Punak
​Katkendid

Tegelased:
​GERTRUD, tüdruk arvuti taga
​MORPHEUS, poiss arvuti taga
​KARL
​HARDI
​ROOSA
​KRISTIINA, Karli õde

1. pilt

Lava on pime. Lava ees on tüdruk arvuti taga jututoas. Tüdruk ei räägi, toimetab ainult klaviatuuril. Lindilt on kuulda kahekõnet.

TÜDRUK: Tere, Morpheus!

POISS: Hei, Sipsik!

TÜDRUK: Ootasin täna terve päeva, et saaksin sinuga rääkida, mul on nii palju mõtteid ja küsimusi, kui ma eemal olen.

POISS: Lase aga tulla!

TÜDRUK: Nüüd on nad kuhugi peitu läinud ja ei anna ennast mulle enam kätte!

POISS: Mul on aega küll, võin oodata. Eks lobiseme seni niisama.

TÜDRUK: Käisin eile mere ääres. Sel suvel vesi soojaks ei läinudki, aga niisama lobistada tundus ka väga mõnus, jalutasin nii kaugele, et linn enam ei paistnudki. Hetkeks tuli selline kõhe tunne, et olen maailma üksi jäänud. Siis aga traavisid luidete vahelt välja üks koerapeletis ja kaks väikest poissi ja kogu lõbu oli rikutud. Kunagi tuled minuga mere äärde, eks ju?

POISS: Ei või iial teada. Mulle meeldib ka, kui meri tõeliselt soojaks läheb. Kuigi see lõbu, mis kätte saadakse, on alati väiksem kui see, mis ees ootab.

TÜDRUK: Siis pean ma seda vist küll terve igaviku ootama.

POISS: Ära oota. Elus on ka need asjad olemas ja tähtsad, mis meil juba on. Näiteks sina. Ma peaaegu näen, kuidas sa naeratad.

TÜDRUK: Sa ei tea ju üldse, kas mul suugi on. Ajad aga muidu mullikesi.

POISS: Ma olen su juba ammu välja mõelnud. Ma tean, et tegelikult oled sa veel ilusam.

TÜDRUK: Kui ma sind ei tunneks, saadaksin su praegu hoobilt Kuu peale, seebitaja sihuke!

POISS: Kas sa siis tunned?

TÜDRUK: Muidugi. Sa oled tark ja armas ja viid mu varsti mere äärde jalutama. Muidugi on tore ka niisama lobiseda, kuigi sa oled minu jaoks liiga tark.

POISS: Ma loen lihtsalt vahel mõne raamatu läbi.

TÜDRUK: Tahtsin juba ammu küsida, miks sul nii kummaline jutukanimi on – Morpheus? Mida see tähendab?

POISS: See on pärit Vana-Kreekast. Ta on unejumala poeg, kes käib unenägudes inimesi lohutamas. Ma arvan, et ta on väga hea jumal. Vabanda palun, pean praegu lõpetama. Lugemiseni!

TÜDRUK: Tšauki! Lugemiseni!

Tüdruk lahkub.

6. pilt

Aiaaugust ronib välja Kristiina, kõndides raamatusse süvenenuna. Tervitab teisi äraoleva ilmega ja loeb edasi. Hardi kargab püsti ja sätib end tema kõrvale seisma, teeb teda järele. Tüdruk ei reageeri ja lõpuks poiss tüdineb.

HARDI: Mis tõbi sind vaevab? Inimesi ei tunne ära või? (Loeb midagi inglise keeles üle Kristiina õla.)

KRISTIINA: Ära käi pinda!

HARDI: Karl, mis tal viga on?

KARL: Ma ei viitsi rääkida. Õnneks pole see nakkav.

ROOSA: Hei, Kristiina! Pole sind ammu liikumas näinud. Tõesti oled haige või?

KRISTIINA: Kuula jah neid jobusid! Varsti tuleb rahvusvaheline inglise keele olümpiaad Portugalis. Ma tahan nii õudsalt sinna saada, aga maakonna konkurents on ka kõva. Neid taibusid on ikka tekkinud juurde nagu seeni pärast vihma.

ROOSA: Sul on ju õppimine alati nii kergelt läinud, mida sa põed?

KRISTIINA: Ma ei tohi endale mingeid vigu lubada, juhuslikke ka mitte. Muidu on kogu vaev täitsa mõttetu. Ikka ma kõiki sõnu ei tea!

Ohkab vaevatult ja kirjutab midagi raamatuservale.

KARL: See endale veel hullupaberid ükskord hangib. Kodus ei saa ta enam lugeda. Kui ema näeb, läheb täitsa närvi, võtab raamatu käest ja saadab ta välja õhu kätte. Kord lubas juba hulluarsti juurde viia.

KRISTIINA: On küll naljakas, hästi naljakas kohe! Ha-ha-haa. Vaatame, kes pärast naerab.

ROOSA: Teate, nägin täna Gertrudi kah. Oli teine šoppamishoos, kutsus mind kaasa.

KARL: Pole teda hulk aega näinud. Käis jälle vanamehega väljamaal või? Küll mõnel ikka veab! Ega see poliitikaajamine kah muidugi meelakkumine ole, aga raha tuleb hullult.

ROOSA: Paps pidi talle iga kuu kolm tuhat krooni pangaarvele kandma, et ta puuduses ei vireleks.

HARDI: See on vist jõle mõnus tunne, kui lähed ja lööd poeukse jalaga lahti, palun siin ja tänan seal – kõik nii viisakad. Muidu kui kauemaks midagi uurima jääd, vahitakse kohe nagu varast.

ROOSA: Minu meelest on ta lihtsalt armunud. Leidis jutukast mingi kuti, kes nimetab end Morfiumiks. Ei tea, kas mõni narkar või?

Poisid vahetavad pilke.

ROOSA: Miks te nüüd vait jäite?

KARL: Me teame teda. Kas Gertrud on temaga kohtunud ka?

ROOSA: Minu teada mitte. Aga nii ongi põnevam. Teil on midagi öelda?

KARL: Mäletad Rihot? Viienda klassini käisime koos.

ROOSA: Jah, muidugi. Pärast seda autoõnnetust pole ma temast midagi kuulnud.

KARL: Me käisime algul mõne korra tal külas. Ma ei tea isegi, miks me enam ei läinud. Kas see rohulõhn seal korteris või mis...

HARDI: Ma mäletan küll. See oli tema ema nägu. Mulle tundus alati, et ma olen selles kuidagi süüdi, et mina kõnnin, aga Riks jääb eluajaks ratastooli.

KARL: Mina olen ka vahel temaga jutukates kokku trehvanud. Ta on ikka endine lahe Riho. Ainult ta tundub meist mitu aastat vanem olevat.

7. pilt

Saabub Gertrud. Hästi riides ja rõõmus.

GERTRUD: Tšauki, rahvas! Peesitate, jah? Läheks hoopis mere äärde jalutama ja elu nautima! Šoping jäi mul kahjuks täna pooleli. Panganduskriis. (Märkab Kristiina ärapööratud olekut.) Mida sa nii hoolega loed? Mõni seebikas või? Võeh, see ju lausa ingliš!

KRISTIINA: Olümpiaad tuleb.

GERTRUD: Ja-jaa. Töö tegi kunagi ahvist inimese.

KARL: Ja võib sama hästi inimesest ahvi teha.

Kristiina võtab raamatu ja koputab sellega vennale vastu pead. Seejärel jätkab asjalikult lugemist.

KARL: Sa oled pikalt silmapiirilt ära olnud. Juhtus midagi või?

GERTRUD: Ei tea, mis siin ikka juhtuma pidi? Tegelikult hakkab alles juhtuma! Isa lubas, et veel augusti viimastel nädalatel võtab mu endaga Pariisi kaasa! Kujutate ette! Eiffeli torn ja Pariisi bulvarid ja kohvikud ja elusuuruses prantslased!

HARDI: Meie, jah, saamegi põhiliselt seda ainult ette kujutada.

GERTUD: Andke andeks, ma olen vist vahel täitsa vastik.

HARDI: Pole viga, küll me oksendame, kui väga paha hakkab. Mul ongi juba aeg. Olge mõnusad!

ROOSA: No oled sina kah ikka nõme!

HARDI: Aga sind ma armastan nagu kooki moosiga!

ROOSA: No on ikka idikas!

Hardi lahkub. Karl haarab Kristiina käest raamatu ja läheb aiaaugu poole, vihane õde kannul.

KARL: Ema käskis mul valvata, et sa lolliks ei läheks!

KRISTIINA: Igavene värdjas! Anna kohe tagasi!

Mõlemad kaovad läbi aiaaugu.

8. pilt

GERTRUD: Pole viga, ma saan naljast aru küll. Tead, ma olen omadega täiesti sees!

ROOSA: Nii tõsine on kohe asi või? Kuule, sul on neid kutte enne ka olnud. Pärast vaata, kuidas lahti saad.

GERTRUD: Ei, sa ei tea midagi. Ta on hoopis-hoopis teistsugune kui kõik teised poisid, keda ma eales tundnud olen.

ROOSA: Seda on ta kindlasti. Kas sa temaga kohtunud oled?

GERTRUD: Veel mitte, aga ma usun, et varsti see juhtub! Tead, kui ilusti ta oskab öelda ja mõelda! Ma pole kunagi mingi eriline raamatufänn olnud, aga tema soovitusel lugesin päris mitu tükki läbi. Ta teab kõigest nii palju. Häbi on päris loll olla.

ROOSA: Mina soovitan sul küll nende netitutvustega ette vaadata. Igasuguseid sarivägistajaid ja muidu haigeid tüüpe võib sealt endale sappa haakida. Ja võib-olla on ta nii kole nagu Quasimodo. Mis sa siis teed, suur armastaja?

GERTRUD: Miks sa mind hirmutada tahad?

ROOSA: Ega ma hirmuta, lihtsalt lehtedes räägitakse ja kirjutatakse igasuguseid koledaid asju. Ma ei taha, et sa haiget saaksid. Ja üldse – saada ta õige lihtsalt Kuu peale ja teeme koos midagi mõnusat!

GERTRUD: Midagi mõnusat võime ikka koos ette võtta, aga palun, ära riku mu rõõmu! Ole ka õnnelik, sest mina olen õnnelik! (Hakkab Roosat ringi keerutama ja tantsitama.)

ROOSA: Olgu-olgu! Ma ei riku su rõõmu. Aga nüüd ma pean minema, ema jõuab varsti koju.

GERTRUD: Kahju küll. Aga meil on jupp ühist teed kõndida. Mul on sulle nii palju rääkida!

Gertrudil heliseb telefon. Tüdruk jääb seisma. Ta tervitab rõõmsalt ema, kuid muutub järjest tõsisemaks.

GERTRUD (telefoni karjudes): See pole tõsi, sa valetad, ma vihkan sind!

ROOSA: Mis on juhtunud?

GERTRUD: Jäta mind rahule! (Jookseb minema, talle järgneb aeglaselt Roosa.)

Maia Punak (sündinud 1965) on emakeeleõpetaja ning näitekirjanik. Õpilasi juhendades on ta ise näidendeid ka lavastanud. Näidend „Kõnelused” on pärit kooliõpilastele mõeldud näidendikogumikust „Klassi ja lavale” (2005). Näidendi idee on pärit ühe õpilase kirjandist.

Anni Oja
​Sirp, 18. jaanuar 2008 (katkend)

Peatume korraks küsimusel, mis see internet ikkagi on. Küsisin seda internetilt endalt ehk tegin Google’i otsimootoris fraasipäringu „Internet kui”. Juba esimesed mõnikümmend vastust andsid selliseid võrdlusi: internet kui neurovõrk, põhiõigus, meedia, infoprügikast, õppevahend, reklaamikanal, turunduslik võimalus, aken maailma, andmebaas, turunduskeskkond, pärimuse kandja, infokeskkond, teabeallikas, enesemääramise metafoor, inimestevaheline infovõrk, konstruktiivne müüt. Hoolikalt lugedes leiab siit nii mõndagi, mille üle mõtiskleda. /.../

Aga kui otsida hoopis mõttesügavust, südamlikkust, hoolimist? Ja teha seda noorte suhtluskeskkonnas, kurikuulsas RATE’is? Kui palju üks täiskasvanu üldse tänapäeva noorte mõttemaailmast teab? Targad vanemad räägivad oma lastega, head õpetajad vestlevad oma õpilastega, emakeeleõpetajad loevad laste kirjandeid – aga edasi? Mida me teame noorte hirmudest, muredest, neile tähtsatest teemadest?

/.../

Üks 15-aastane tüdruk on RATE’is kirjutanud nõnda: „Kas mulle ainult tundub või see ongi nii, et noored vajavad pidevat kindluse olemasolu tunnet või pidevat meeldetuletust, et keegi neid ikka armastab? Noorte enesehinnang on niivõrd palju langenud. Kahju lausa! Ja kõik need inimesed arvavad, et nende sõbrad ei hooli, et neid ei taheta jne. Nii palju tuleb vastuseid väga paljudelt: „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” Ja nii edasi. Selliseid vastuseid tuleb kümneid. AGA kas neid ka tõsiselt võetakse?”

Ja üks 18-aastane noormees vastab: „Me kõik vajame hoolitsust. Ja see on tõsi. Need „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” on tühjad sõnad. Mitte et sõnadega poleks võimalik teises inimeses soojust läita, vaid inimesed ei räägi seda, mida nad mõtlevad. Inimesed on tegelikult palju kaastundlikumad, kui nad välja näitavad. Tegelikult on asi lihtne: Võtta on kerge, nii kerge. Võtmine on sõltuvus, väga kergesti tekkiv sõltuvus. Andmine unustatakse täiesti ära.”