Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”

Autor: Antoine de Saint-Exupéry
​Katkend

I

Kui olin kuueaastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli „Tõestisündinud lood”, toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metslooma alla neelas. Siin ongi selle joonistuse koopia.

Raamatus oli öeldud: „Boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad enam liigutadagi ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad.”

Siis mõtlesin ma palju džungliseikluste üle järele ja ka minul õnnestus teha värvipliiatsitega oma esimene joonistus. Minu joonistus number 1. Ta oli niisugune:

Näitasin oma meistriteost suurtele inimestele ja küsisin, kas minu joonistus ajab neile hirmu peale.
​Nemad aga vastasid mulle: „Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama?”
​Minu joonistus ei kujutanud kübarat. See kujutas boamadu, kes elevanti seedib. Siis ma joonistasin boamao sisemuse, et suured inimesed aru saaksid. Neile on ju alati seletusi tarvis. Minu joonistus number 2 oli niisugune:

Suured inimesed soovitasid mul jätta nii kinniste kui lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatika vastu huvi tunda. Nii ma siis jätsingi kuueaastaselt maalikunstniku toreda elukutse maha. Minu esimese ja minu teise joonistuse ebaõnnestumine oli mul julguse röövinud. Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda.

Nii ma siis pidingi endale teise ameti valima ja õppisin lennukeid juhtima. Olen igal pool maailmas natuke lennanud. Ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiinamaa ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.

Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.

Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: „See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridžist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.

II

Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõsiselt rääkida, kuni ükskord, sellest on nüüd juba kuus aastat tagasi, juhtus minuga Sahara kõrbes lennuõnnetus. Miski oli mootoris katki läinud. Ja et mul ei olnud kaasas ei mehaanikut ega ka reisijaid, siis pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii rasket viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus mul vaevalt nädalaks.

Niisiis uinusin ma esimesel õhtul liival tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasem kui merehädaline keset ookeani oma parvel. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu üles äratas ja ütles: „Ole nii hea... joonista mulle lammas!”

„Mõh!”

„Joonista mulle lammas...”

Kargasin jalule, otsekui oleks mind välk tabanud. Hõõrusin hästi oma silmi. Vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See seal on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise.

See pole minu süü. Kui olin kuueaastane, siis võtsid suured inimesed mult julguse maalijaks hakata ja ma ei ole midagi joonistama õppinud peale kinniste boamadude ja lahtiste boamadude.

Nii ma siis vahtisingi seda ilmutust, silmad ehmatusest pärani. Ärge unustage, et viibisin tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Minu väikemees aga ei paistnud olevat ei ära eksinud ega ka surmani väsinud, ei nälja või janu kätte suremas ega ka surmani hirmunud. Ta ei olnud üldse mitte kõrbesse ära eksinud lapse moodi, kes viibib tuhande miili kaugusel igasugusest asustatud maailmast. Kui ma jälle sõna suust sain, ütlesin talle: „Aga... mis sina siin teed?”

Ta kordas üsna tasakesi, otsekui oleks see väga tõsine asi: „Ole nii hea... joonista mulle lammas...”

Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julge enam vastu hakata. Nii mõttetu, kui see mulle tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest ja surmaohus ka tundus, võtsin ma taskust paberilehe ja täitesulepea. Siis aga tuli mulle meelde, et olin õppinud peamiselt maateadust, ajalugu, matemaatikat ja grammatikat ning ma ütlesin mehikesele (üsna pahaselt), et ma ei oska joonistada. Ta vastas: „Sellest pole midagi. Joonista mulle lammas.”

Kuna ma polnud iialgi lammast joonistanud, siis tegin ma tema jaoks ühe neist kahest joonistusest, mida ma mõistsin. See oli kinnine boamadu. Ja ma olin väga hämmastunud, kui kuulsin väikemeest vastamas: „Ei, ei! Ma ei taha elevanti boa kõhus. Boamadu on ju väga kardetav, elevant aga on liiga suur. Minu kodu on üsna pisike. Mul on lammast vaja. Joonista mulle lammas.”

Siis ma joonistasingi.

Ta vaatas seda tähelepanelikult ja sõnas: „Ei, see on juba liiga haige! Tee veel üks.”

Ma joonistasin.

Mu sõbrake naeratas lahkesti ja kannatlikult: „Vaata ise... see pole ju lammas, see on oinas. Tal on sarved...”

Joonistasin veel kord.

Ka see pilt lükati tagasi nagu eelmisedki.

„See on liiga vana. Tahan lammast, kes kaua elaks.”

Siis lõppes mul kannatus otsa, sest mul oli vaja kiiresti mootor lahti võtta, ja ma kritseldasin selle pildi siin ja ühmasin: „See on kast. Lammas, mida sa tahad, on seal sees.”

Aga ma olin väga üllatunud, kui nägin, et minu noore arvustaja nägu lõi äkki särama: „Just nii ma tahtsingi! Mis sina arvad, kas sellele lambale on ka palju rohtu tarvis?”

„Mis siis sellest on...”

„Sellepärast, et minu kodu on üsna pisike...”

„Küllap jätkub. Kinkisin sulle väga väikese lamba.”

Ta kummardus oma peaga üsna pildi lähedale.

„Ta polegi nii väike... Vaata! Ta on magama jäänud...”

Nõnda ma saingi väikese printsiga tuttavaks.

III

Kulus tükk aega, enne kui taipasin, kust ta pärit oli. Väike prints, kes esitas mulle palju küsimusi, ei paistnud minu omasid kunagi mõistvat. Ainult juhuslikult poetatud sõnadest sain ma vähehaaval selguse kätte. Näiteks kui ta esmakordselt mu lennukit märkas (ma ei joonista oma lennukit, sest minu jaoks oleks see pilt liiga keeruline), küsis ta: „Mis asi see küll on?”

„See polegi asi. See lendab. See on lennuk. See on minu lennuk.”

Ja ma olin uhke talle öeldes, et ma lendan. Tema aga hüüdis: „Kuidas! Kas sa oled taevast kukkunud?”

„Jah,” kostsin ma tagasihoidlikult.

„Ah, see on vast nali! ...”

Ja väike prints puhkes lõbusasti naerma, mis mind kangesti pahandas. Tahan, et minu õnnetusi tõsiselt võetaks. Tema aga jätkas: „Nii et sinagi tuled taevast! Missuguselt planeedilt sa pärit oled?”

Märkasin otsekohe valguskiirt selles saladuses, mis tema sealviibimist ümbritses, ja küsisin temalt järsult: „Nii et sa tuled siis teiselt planeedilt?”

Kuid ta ei vastanud mulle. Vaikselt pead raputades silmitses ta minu lennukit: „Tõsi ta on, sellega sa küll kaugele ei jõua...”

Ja ta vajus unistustesse, mis kestsid kaua. Siis võttis ta taskust minu joonistatud lamba ja süvenes oma aarde vaatlemisse.

Võite isegi kujutleda, kui väga see poolik ülestunnistus „teiste planeetide” kohta mind erutas. Katsusingi selles suhtes pikemalt aru pärida: „Kust sa tuled, väikemees? Kus see sinu „kodu” on? Kuhu tahad sa minu lamba viia?”

Pärast mõtlikku vaikimist vastas ta: „See on hea, et sa mulle ka kasti andsid, sest öösel võib see talle majaks olla.”

„Aga muidugi. Ja kui sa hea laps oled, siis annan ma sulle ka nööri, et saaksid ta päevaks köide panna. Ning ühe vaia ka.”

Minu ettepanek näis väikest printsi pahandavat.

„Köide panna? Küll on imelik mõte!”

„Aga kui sa teda köide ei pane, siis läheb ta kes teab kuhu ja kaob ära...”

Mu sõbrake puhkes jälle naerma: „Ei tea kuhu ta sinu meelest peaks minema!”

„Ükskõik kuhu. Otse edasi...”

Selle peale tähendas väike prints tõsiselt: „Ei sellest ole midagi, minu kodu on ju nii pisike!”

Ja võib-olla natuke kurvameelseltki lisas ta: „Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele...”

IV

Nõnda sain ma teada teise väga tähtsa asja: tema koduplaneet oli vaevalt suurem kui maja!

See ei võinud mind eriti üllatada. Teadsin väga hästi, et peale suurte planeetide nagu Maa, Jupiter, Marss, Veenus, millele on nimed antud, on veel sadu teisi, mis mõnikord on nii väikesed, et teleskoobiga võib neid suuri vaevu märgata. Kui mõni astronoom ühe neist avastab, siis annab ta sellele numbri nimeks. Ta nimetab seda näiteks „asteroid 3251”.

Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud.

Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. Suured inimesed on juba niisugused.

Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa

Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944) ei olnud elukutselt kirjanik, vaid hoopis lendur. Rajades lennuliine ja katsetades uusi lennumasinaid, oli tema töö küllalti eluohtlik. Teises maailmasõjas võttis ta lendurina osa õhuvõitlustest ning jäi ühes lahingus kadunuks. Saint-Exupéry jõudis kirjutada oma lendurielu põhjal mitu teost, nagu „Lõuna postilennuk” (1929) ja „Öine lend”. Viimaseks jäänud teos, kunstmuinasjutt „Väike prints” (1943) erineb tema ülejäänud loomingust – selles on tegemist fantaasiamaailmaga, kus mõistukõne kaudu räägitakse mitmest elunähtusest ning vaadeldakse maailma väikese printsi siira lapsepilguga. Levinud arvamuse järgi on see teos mõeldud pigem täiskasvanutele, kes saavad paremini aru „Väikese printsi” filosoofilisest taustast. Siiski võib loota, et „Väikese printsi” muhe huumor ja mängulised vimkad pakuvad mõtteainet igas vanuses lugejale.

Ulmekirjandus jaguneb mitmeks alaliigiks.

Teaduslik ulme (science fiction) kujutab ja selgitab ebatavalist maailma seda teaduslikult lahti seletades – enamasti on tegemist siis tulevikuühiskonna kujutamisega.

Seletamatu ja võõra maailma kujutamisega kaasneb tihti hirm ja õudus – just sellele rõhub õuduskirjandus (horror).

Fantaasiakirjandus (fantasy) kujutab sarnaselt õuduskirjandusega imelisi nähtusi ja olendeid, mida ei saa teaduslikult põhjendada, kuid eesmärk pole tekitada õudu.