Philip Pullman „Kuldne kompass”

Autor: Philip Pullman
​Katkend

John Faa ja teised juhid olid otsustanud, et suunduvad Trollesundi, Lapi­maa peamisse sadamasse. Nõidadel oli seal oma konsulaat ja John Faa teadis, et ilma nõidade abita või vähemalt ilma nende sõbraliku erapooletuseta oleks võimatu lapsi vangist päästa.

Järgmisel päeval, kui Lyra merehaigus oli pisut taandunud, seletas John Faa temale ja Farder Coramile, mis tal mõttes on. Päike paistis heledalt ja rohelised lained paiskusid vastu vööri, valged vahuvöödid turjal. Üleval laevalael, kus puhus tugev tuul ja meri sätendas valgusest ja liikumisest, ei olnud tüdrukul üldse paha olla, ja nüüd, kus Pantalaimon oli avastanud, kui tore on olla kord merikajakas, kord tormipääsu, ning tuiskas laineharju riivates ringi, haaras daemoni elulust Lyrat niivõrd, et plikal ei tulnud enam meeldegi mererotivaevades vaakuda.

John Faa, Farder Coram ja veel paar-kolm meest istusid laeva ahtris päikese käes ja pidasid aru, mida edasi teha.

„Farder Coram tunneb neid Lapi nõidu,” ütles John Faa. „Ja kui ma ei eksi, siis on mõni nõid talle tänu võlgu.”

„Õigus küll, John,” kostis Farder Coram. „See oli nelikümmend aastat tagasi, aga nõia jaoks pole see midagi. Nemad võivad mitu korda nii vanaks elada.”

„Millest see tänuvõlg siis tekkis, Farder Coram?” küsis Adam Stefanski, kes vastutas võitlussalga eest.

„Ma päästsin ühe nõia elu,” seletas Farder Coram. „Teda ajas taga üks suur punane lind, kelle sarnast ma polnud elu sees varem näinud, ja nõid kukkus lennu pealt alla. Maandus haavatult sohu ja ma läksin teda otsima. Ta pidi seal uppuma, aga mina tõmbasin ta paati ja tulistasin tolle linnu ka alla. Temagi kukkus sohu, millest oli muide väga kahju, sest ta oli hüübi – suurune ja tulipunast värvi.”

„Ohoo,” pomisesid teised mehed, keda Farder Corami jutustus haaras.

„Kui ma olin nõia paati tõmmanud,” jätkas vanamees, „siis tabas mind elu kõige hullem vapustus, sest noorel naisel ei olnud daemonit.”

See kõlas umbes nii, nagu oleks ta öelnud: „Tal ei olnud pead.” Paljas mõtegi sellele pani südame läikima. Mehed väristasid õlgu, nende daemonid ajasid karva turri, raputasid ennast või kraaksusid käredalt ning mehed pidi neid rahustama. Pantalaimon ronis Lyra rinnale ja nende südamed hakkasid ühes taktis tuksuma.

„Vähemalt,” jätkas Farder Coram, „paistis asi niimoodi välja. Kuna ta juba taevast alla sadas, siis tekkis mul kohe kuri kahtlus, et ta on nõid. Ta nägi välja täpselt noore naise moodi, võib-olla natuke kõhnem ja nägusam kui enamjagu noorikuid, aga kui ma tal daemonit ei näinud, siis oli see küll kole ehmatus.”

„Kas nõidadel ei ole siis daemoneid?” küsis üks teine mees, Michael Canzona.

„Äkki on need hoopis nähtamatud?” pakkus Adam Stefanski. „Et daemon oli sealsamas juures, aga Farder Coram lihtsalt ei näinud teda.”

„Ei, nii see ei olnud, Adam,” kostis Farder Coram. „Daemonit ei olnud seal juures. Nõiad saavad oma daemonitest tükk maad kaugemale minna kui meie. Kui vaja, siis saadavad nad oma daemonid tuule tiivul või pilve peal kaugele silmapiiri taha või sügavale ookeani põhja. Ja see nõid, kelle mina leidsin, oli vaevalt tund aega puhanud, kui tema daemon juba lennates kohale jõudis, kuna ta muidugi tundis, et naine on hirmul ja haavatud. Ja kuigi too nõid seda kunagi ei kinnitanud, usun ma ikkagi, et suur punane lind, kes teda taga ajas ja kelle ma alla tulistasin, oli ühe teise nõia daemon. Sina jeerum! Hakkasin värisema, kui selle peale mõtlesin. Ma poleks tohtinud lasta; nüüd oleksin andnud teab mis, kui oleksin laskmata jätnud, aga mis tehtud, see tehtud. Igatahes polnud mingit kahtlust, et ma noore nõia elu päästsin, ja tema andis mulle selle märgiks tunnistähe ja ütles, et ma võin teda appi kutsuda, kui vaja läheb. Ja ükskord ta saatiski mulle abiväge, kui skraelingid olid mind mürginoolega tabanud. Meil oli muidki kokkupuuteid... Ma ei ole teda enam aastaid näinud, aga küll ta mind mäletab.”

„Ja see nõid elab Trollesundis?”

„Ei ela. Nad elavad metsas ja tundras, mitte meresadamas inimeste keskel. Nemad teevad oma tööd vabas looduses. Aga Trollesundis on neil konsul ja ma saadan tingimata sellele nõiale sõna.”

Lyra tahtis kangesti nõidade kohta rohkem kuulda, kuid meeste jutt veeres juba kütuse ja varude peale ning pealegi tekkis tüdrukul tahtmine ülejäänud laeva vaadata. Ta lonkis mööda tekki vööri poole ning tegi tutvust ühe vanemmadrusega, lastes tema pihta nipsu õunaseemnetega, mis olid hommikusöögiks saadud õunast alles jäänud. Vanemmadrus oli jässakas ja rahumeelne mees, ning pärast seda, kui ta oli tüdruku läbi sõimanud ja ka ise sõimata saanud, said nad suurteks sõpradeks. Tema nimi oli Jerry. Vanemmadruse juhatusel sai Lyra teada, et merehaigus ei tule peale, kui sul mingit tegevust on, ja isegi niisugune töö nagu teki küürimine võib olla päris tore, kui seda meremehe moodi teha. Tüdrukule hakkas see väljendus hirmsasti meeldima ja pärastpoole tegi ta isegi oma koi meremehe moodi üles, pani oma asjad meremehe moodi kappi ning ütles kogu selle tegevuse kohta „stoovimine”, mitte „koristamine”.

Pärast kahte merel veedetud päeva leidis Lyra, et see ongi tema jaoks see õige elu. Kogu laev masinaruumist kaptenisillani oli tema päralt ning tüdruk oli varsti sina peal kõigi meeskonnaliikmetega. Kapten Rokeby lasi tal auruvilet tõmmata ja Hollandi fregatile signaliseerida, kokk kannatas välja plika abi rosinapudingi segamisel ning fokkmasti otsa jäi Lyral ronimata ja silmapiir mastikorvist uurimata ainult sellepärast, et John Faa talle peale käratas.

Nad tossutasid kogu aeg põhja poole ja ilm läks päev-päevalt aina külmemaks. Laeva varudest otsiti välja õlikuued, mida sai tüdrukule parajaks lõigata, ning Jerry näitas talle, kuidas neid palistada, mida Lyra tema käest ka õhinal õppis, kuigi Jordanis oli ta seda kunsti põlanud ja vältinud kõiki proua Lonsdale’i õpetussõnu. /.../ Mõnikord jäi Lyra ka merehaigeks, kui rohkem tuult tõstis ja laev raskelt üle rohekashallide laineharjade õõtsus, ning siis oli Pantalaimoni asi tüdruku mõtteid kõrvale juhtida ja tormipääsuna lainete kohal liuelda, sest tüdruk sai osa tema piiritust lustist keset vee- ja tuulemöllu ning unustas oma iivelduse. Vahel proovis daemon koguni kalaks hakata ja lõi ükskord delfiiniparvega kampa – delfiinide suureks üllatuseks ja lõbuks. Lyra seisis värisedes pakis ja naeris rõõmust, kui tema armas, sile ja jõuline Pantalaimon koos poole tosina samasuguse halli sihvaka koguga veest välja hüppas. Rõõm oli seda vaadata, aga peale rõõmu tundis ta ka valu ja hirmu. Mis siis, kui Pantalaimonile hakkab delfiinielu rohkem meeldima kui Lyra?

Tema sõber vanemmadrus oli sealsamas juures; ta katkestas vööriluugi presentkatte kohendamise ning vaatas, kuidas väikese tüdruku daemon delfiinide seltsis tirulit viskab ja laineid lõikab. Tema oma merikajakast daemon istus ankruvinnal, pea tiiva all. Mees sai aru, mis tunne Lyral on.

„Mulle tuleb meelde, et kui mina esimest korda merd sõitsin, ei olnud minu Belisaria veel kindlat kuju võtnud, sest ma olin alles nii noor, ja talle meeldis pringel olla. Ma kartsin, et äkki ta jääbki pringliks. Minu alusel oli üks vana meremees, kes ei saanud üldse maale minna, seepärast et tema daemon oligi delfiiniks jäänud ja ta ei pääsenud enam vee juurest minema. Ta oli priima meremees; parim navigaator, keda mina tean. Ta oleks võinud kalapüügiga terve varanduse kokku ajada; aga ta ei olnud ikkagi rahul. Ta polnud kunagi päriselt rahul, kuni ta lõpuks ära suri ja tema põrm sai merre heidetud.”

„Mispärast daemonid üldse kindla kuju võtavad?” küsis Lyra. „Mina küll tahan, et Pantalaimon kogu aeg muutuks! Ja tema tahab ka.”

„Ah, nad on ennemalt paika jäänud ja jäävad pärast sind ka! See käib suurekskasvamise juurde. Ükskord tuleb aeg, kus see muutumine sind ära tüütab ja sa tahad, et ta kogu aeg ühesugune oleks.”

„Ei taha!”

„Küll sa tahtma hakkad! Tahad suureks kasvada nagu kõik teisedki plikad. Aga noh, kindlal kujul on ikka omad head küljed ka.”

„Mis need siis on?”

„Noh, siis saad teada, missugune inimene sa oled. Võta või vana Belisaria. Tema on merikajakas, ja mina olen ka omamoodi merikajakas. Ma ei ole teab mis ilus ega uhke ega suursugune, aga selle eest olen igavene vintske vend, oskan igal pool ellu jääda ja sööki ja seltsi leida. Seda on ka hea teada. Ja kui sinu daemon paika jääb, siis tead sina ka, kes sa selline oled.”

„Aga mis siis, kui sinu daemon võtab sellise kuju, mis sulle ei meeldi?”

„No siis sa pole omadega rahul, mis muud! Niisuguseid inimesi on palju, kes tahaks endale lõvi daemoniks, aga saavad selle asemel puudli. Ja kuni nad pole õppinud enesega rahul olema, käivad kogu aeg vingus näoga ringi. Eks ta üks tühi vaimunärimine ole.”

Lyrale tundus, et tema küll ei kasva kunagi suureks.

                                                            Inglise keelest tõlkinud Eve Laur

Philip Pullman (sündinud 1946) on inglise ulme- ja noorsookirjanik, kes on töötanud ka õpetaja ning õppejõuna. Kirjutanud on ta nii noortele kui ka täiskasvanutele. Tema vilka kujutlusvõime kohta on arvatud, et seda on mõjutanud tema lapsepõlv, kui teleri puudumisel tuli lugeda koomikseid ja kuulata raadiost järjejutte.
​„Kuldne kompass” (1995) on triloogia „Tema tumedad ained” esimene raamat. Triloogiasse kuuluvad veel „Inglite torn” (1997) ja „Vaigust kiiker” (2000). Nendes jutustatud lood kujutavad maailmu, mis erinevad silmanähtavalt meie igapäevasest ümbrusest, kuid kus toimuvad sündmused näivad suures osas reaalsed ja usutavad. Seda peetaksegi Pullmani väga tugevaks oskuseks. Ta ei jutusta muinasjutte, vaid ulme- ja seikluskirjanduse piirile jäävaid tempokaid lugusid, milles keskendutakse palju tegelaste omavahelistele suhetele, mitte ainult tormakale märulile või efektsetele võlutrikkidele.

Toomas Toomra järelsõna romaanile „Kuldne kompass” (katkendid)

Hoogsad lood põnevatest seiklustest ja salapärastest sündmustest on inimesi köitnud aastatuhandeid. Alati on lugu peetud nendest, kes suudavad välja mõelda ja haaravalt kirjeldada suuri kangelastegusid ja peadpööritavaid seiklusi, luua sõna jõul uusi hämmastavaid maailmu ning sütitada kujutlusvõimet. Jutuvestja amet on iidne ja austusväärne, kuid millegipärast kiputakse seda unustama. Mingil hetkel hakkas levima arusaam, et see ei olegi tõeline kirjandus. Pullman tõestab vastupidist. Tema looming näitab, et kirjasõna on tänapäeva maailmas täiesti konkurentsivõimeline, kui vaid võetaks vaevaks rohkem tegeleda eheda jutuvestmisega. Seejuures ei tee ta mingeid erilisi järeleandmisi teksti sisutiheduse seisukohalt. Ta lihtsalt ei häbene seda, et pajatab sirgjoonelisi lugusid. /.../

Kirjandusteoseid üritatakse ikka kuidagi liigitada, kuid oma triloogia lahterdamist on Pullman nii mõnelgi moel raskendanud. „Kuldne kompass” on lihtsalt jutt, ei rohkem ega vähem. Väikesest tüdrukust peategelane ei tee sellest veel ilmtingimata lasteraamatut. Mõnel maal on see raamat ilmunud isegi kahes erinevas väljaandes, üks mõeldud lastele, teine täiskasvanutele. /.../

Pullmani kujutlusvõime kõige värvikamaks tulemuseks on daemon – ühes tema maailmadest saadab iga inimest loomakujuline kaaslane, omamoodi teine mina või koguni kehast eraldi asuv hing. Selle võttega avab kirjanik uusi ja huvitavaid võimalusi inimeste siseelu kirjeldamiseks. Laste daemonid suudavad muuta oma väliskuju, see võime kaob neil siis, kui inimene saab täiskasvanuks, ja daemon võtab sellise vormi, mis tema peremehe loomuga kõige paremini sobib. Teenrite daemonid näiteks on enamasti koerad. /.../

Lisaks daemonitele pakub Pullmani teos välja teisigi sisendusjõulisi kujundeid, mille lahtimõtestamise kallal võib tundide viisi pead murda – kuid sama hästi saab neid ka lihtsalt teadmiseks võtta ja nautida, ilma et lugu oma köitvust kaotaks.