Selles õpikus puutusime kokku ilukirjanduse mitme tahuga. Ühiskonnakriitiline noortekirjandus aitas mõista neid noori inimesi, kes on sattunud mõne probleemi küüsi, nagu purunenud kodu või kriminaalne tänavaelu. Lugesime luulet ja nägime kujundirohket ja tunneteküllast maailma. Võlumaailmad tärkasid ellu muinasjuttudes ja seikluslikes ulmelugudes. Ja lõpuks ootasid ees kaunid loodusmaastikud ja rännakud võõrastel maadel.
Kirjandus ehk sõnakunst on alates rahvaluule suulistest vormidest puudutanud inimese ilumeelt ja pakkunud elamusi. Seda kinnitab näiteks üks Väike-Maarjast pärit 1889. aastal üles kirjutatud rahvalaul:
Igav on olla iluta,
hale olla laalemata,
kole käo kukkumata,
raske rõõmuta elada!
Ma ise ilu tegija,
rõõmu kalli kandija.
Ilu kannan kaasassana,
puna põllepaeladessa,
rõõmu rõhtude vahela.
Enne ma une unustan,
maha jätan magamise,
kui ep ma ilu ei unusta
ja rõõmu ei kallista kauta.
Seda õpikut alustasime mõttega, et tänapäeval on kirjanduse kõrvale tekkinud palju muid kanaleid, mis pakuvad elamusi ja teavet. Põhjuseid, miks lugeda raamatuid, tuleb seega järjest enam meenutada. Paljusid neist on aga meenutatud võib-olla nii palju, et need ei pane meid enam mõtlema: loe raamatuid, sest muidu sinu sõnavara jääb väikeseks; loe raamatuid, sest muidu sinu silmaring ei avardu; loe, sest muidu sinu kujutlusvõime ei arene. See kõik on õige, kuid kipub tihtipeale mõjuma tänitamise või isegi ähvardamisena.
Mis oleks aga, kui otsiksime põhjendusi kirjandusest endast? Näiteks tasub otsida innustavaid vihjeid ühe 20. sajandi omanäolisema eesti luuletaja Artur Alliksaare loomingust:
Artur Alliksaar (1923–1966) oli keerulise elusaatusega värvikas poeet. Nõukogude võim karistas teda vangistusega ning keelas aastateks tema loomingu avaldamise. Alles pärast Alliksaare surma ilmus tema loomingust esimene valikkogu „Olematus võiks ka olemata olla” (1968). Mahukama ülevaate Artur Alliksaare luulest saab koondkogust „Päikesepillaja” (1997).
- Mis on vabadus Artur Alliksaare sõnul?
- Miks seostab Alliksaar vabaduse eksimisega?
Töövihikus ülesanne 56
Kuidas tegutseda, kui oleme sattunud täielikku segadusse, sest valikuvõimalusi on liiga palju, ja pole ka kellegi käest küsida? Lugedes ilukirjandust, õpime otsima ja eksimustega hakkama saama. Raamatukangelastele kaasa elades ja poeetide mõttekäikudega sammu pidades varustame end kogemuste ja tarkustega.
Selle õpiku teises peatükis nägime, et luule võib olla mänguline ja veetlev, kuid nõuab ikkagi hoolikat uurimist ja puurimist. Samuti on väga mitmekihiline romaan, milles põimuvad motiivid ja põrkuvad kirevad karakterid. Lugeja peas olev tõlgendusmootor töötab raamatut lehitsedes täistuuridel, tehes valikuid, langetades otsuseid ja põhjendades oma hinnanguid. Ilukirjanduse lugemine treenib mõtlemisvõimet ja pakub täisväärtuslikuks eluks kolme oskust, mida Artur Alliksaar nimetas „teadmist oma peaga, tundmist oma südamega ja astumist oma jalgadel”.
Hakkame lugema.
Hakkame raamatut lugema.
Hakkame tagantpoolt ettepoole lugema,
küll siis jõuame algusesse.
Hakkame lugema.
Hakkame tagurpidi lugema.
Hakkame raamatut tagurpidi lugema,
siis saame teada, mis seal öeldud on.
Hakkame mõtlema.
Hakkame millestki mõtlema.
Hakkame mõtlema ja mõtleme nii kaua,
et enam ei mäletagi, kust see kõik algas.
Siis hakkame lugema.
Hakkame tagasi lugema.
Kui sassi läheb, hakkame otsast peale,
nagu kassikangast, ikka alguse poole.
Hasso Krull
