Karl Suur mõistis, et kuningriik peaks olema midagi enamat kui vaid rahvaste valitsemine toore sõjalise jõuga. Tõeline riik peaks rajanema kindlal vaimsel ja kultuurilisel vundamendil. Seepärast pööras ta suurt tähelepanu kirikutele ja kloostritele, ent ka hariduse ja kunstide edendamisele. Sellest alguse saanud kultuurilist elavnemist nimetatakse Karolingide renessansiks (pr k renaissance – taassünd).
Koolid ja hariduse väärtustamine
Karl Suure üks peamisi muresid oli parandada vaimulike haridust. Pärast Rooma impeeriumi kokkuvarisemist tegutsesid paljude piiskopikirikute ja kloostrite juures koolid, kus õpetati vaimulikke. Vahepealsel ajal olid need aga alla käinud ja neid oli kinnigi pandud. Seepärast oli ametisse sattunud hulgaliselt preestreid, kes ei osanud isegi nii palju ladina keelt, et piibli tekstist aru saada. Jumalateenistustel loeti ette ladinakeelseid palveid, mille mõte jäi vaimulikele endilegi hämaraks (tavalistelt inimestelt ei eeldatudki nendest arusaamist). Pealegi polnud vaimulike kehv haridus üksnes kiriku probleem. Karolingide riigis lasus suur osa riigivalitsemise tehnilisest poolest ja arvepidamisest vaimulike õlul. Riik vajas üha enam haritud ametimehi. Ent Karl pidas vajalikuks, et ka tavalised inimesed vähemalt usu põhitõdedest aru saaksid, ning soovis neile kirjatarkust õpetada.
Kuningas nõudis kõigilt kloostritelt ja piiskoppidelt avalike koolide asutamist, kus õpetataks lugemist, kirjutamist, arvutamist, ladina keele grammatikat ja kirikulaulu. Ka tavalisi külapreestreid julgustati oma kirikute juures koole avama. Ent vähemalt sama raske kui koole asutada oli teha selgitustööd vanemate hulgas, et nad võtaksid vaevaks oma lapsed kooli saata. Ühiskonnas, kus sõjaline jõud ja vaprus olid ülim väärtus, peeti noormeestele kirjatarkuse õpetamist kasutuks ajaraiskamiseks, välja arvatud juhul, kui neid võis oodata vaimuliku karjäär.
Karl näitas kõigile ka isiklikku eeskuju. Ta õppis lugemist ja võõraid keeli, arvutamist ja taevakehade liikumist, kuid kirjutamist ei õnnestunudki tal selgeks saada, kuigi innuka õpilasena olevat ta kirjutustahvlit isegi magades pea all hoidnud. Aachenisse asutas Karl õukonnakooli ja akadeemia, kuhu kutsus õpetlasi, poeete ja kunstnikke kõikjalt Euroopast. Nii sai Karolingide õukonnast mõneks ajaks Euroopa vaimuelu keskus.
See on üks väheseid puutumatult säilinud Karolingideaegseid ehitisi – ehitati järgmistel sajanditel ümber.
Edukatelt sõjakäikudelt oli Karl Suur kogunud suure varanduse. Selle eest telliti rohkesti mitmesuguseid kunstiteoseid. Ehitati kirikuid, mille seinu kaunistasid mosaiigid ja maalingud. Suuresti arenes edasi kullassepatöö ja elevandiluu töötlemine.
Ladina keele puhtus
Vaimulike vilets haridus ja kehv ladina keele oskus oli viinud moonutusteni piiblis ja jumalateenistuse tekstides. Karl Suur kartis, et vigases keeles jumalateenistused ja palved kaotavad oma mõjujõu ja kogu riiki võib tabada hukatus. Seepärast tegi ta õpetlastele ülesandeks ladina keel puhastada, grammatiliselt ühtlustada ning kõigist tähtsamatest usulistest tekstidest keeleliselt korrektsed koopiad valmistada. Uued tekstikogud ja ladina keele grammatikad olid vajalikud igale haritud vaimulikule. Keisri toetusel levitati neid üle kogu riigi ning nendest sai keskajal peamine õppematerjal. Parandatud ja ühtlustatud ladina keelest sai aga Euroopas pikkadeks sajanditeks üldtunnustatud kirjakeel ja kõigi haritud inimeste suhtlemise vahend.
Vanade käsikirjade ümberkirjutamine
Euroopa kloostrite raamatukogudest otsiti välja kogu säilinud Vana-Rooma kirjavara, nii kristlikud kui ka ilmalikud kirjandusteosed. Need käsikirjad, mida peeti kasulikuks ladina keele õppimisel, kirjutati ümber ja säilitati järeltulevatele põlvedele. Kõik see, mida ei peetud kasulikuks, visati minema.
Vanade käsikirjade kopeerimiseks töötati välja uus kirjastiil, mida hakati nimetama Karolingide minuskliks. Peagi levis see üle kogu Euroopa ning sai kõigi uute õhtumaiste kirjastiilide eeskujuks. Esimesed raamatutrükkalid 15. sajandil olid Karolingide-aegsest kirjastiilist niivõrd võlutud, et kujundasid selle põhjal ladina trükikirja, mida kasutatakse tänapäevani.
Karolingide minuskel oli tunduvalt selgem ja loetavam kui varasem kiri. Seda iseloomustasid korrapärased väiketähed ja sõnavahed, mida varem üldiselt ei kasutatud. Paljusid käsikirju täiendasid munkade joonistatud pildid ja suured ehisalgustähed ehk initsiaalid.
|
Maade ühendamine
|
Ühiskond
|
Majandus
|
|
Karl Suur
|
||
|
Haridus
|
Religioon
|
Kultuur
|
