Naistel oli rüütellike kangelastegude, suurte valitsejate ja suursuguste senjööride maailmas teisejärguline koht. Sageli polnud neid üldse märgata. Neid kammitsesid seisuse normid ja reeglid, mis ei jätnud naisele kuigi palju iseotsustamis- ja tegutsemisruumi. Naise elu kulges esialgu vanemate, hiljem abikaasa määratud rada pidi. Kõrgema seisuse abielude sõlmimisel mängisid tähtsat rolli dünastilised, poliitilised ja finantsilised huvid. Aadlike abielud kindlustasid rahu ja rajasid sõprusliite. Ühtlasi sooviti abielu kaudu suurendada oma sugukonna kuulsust ja rikkust. Abiellumine oli tähtis ettevõtmine, seepärast otsustasid selle üle mehed, kusjuures nad ei hoolinud kellegi tunnetest. Naisest pidi saama tulevasele abikaasale tema kodu hoidja, teenijate emand ja laste ema.

Keskajal peeti aadliringkondades 13-aastasi tüdrukuid abiellumisealiseks. Kihluda võis aga varemgi. Valitsejate abielusid võidi sõlmida eriti noores eas. Näiteks Inglise kuninga Henry II poeg Henry laulatati viieaastaselt Prantsuse kuninga Louis VII kaheaastase tütre Margaretega. Sedavõrd varaste abielude üheks põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et täisealine tütarlaps (12-aastane) võis vanemate tahtele vastu hakata, väikelaste puhul polnud karta vastuseisu vanemate valitud saatusele. Kõrgaadlike seas oli seega tavaline, et tüdrukud saadeti juba väga noorena oma kodust võõrasse õukonda.

Abielu oli aadlike jaoks oluline seaduslike pärijate saamiseks. Pärijad tagasid tiitli ja valduste edasikestmise. See asjaolu mõjutas ka suhtumist abielunaisesse. Too pidi olema truu, et oleks tagatud järglaste veresugulus. Keskaja seaduste järgi karistati abielu rikkunud naist ja seda, kes püüdis teda sellele ahvatleda, väga karmilt.

Abielus aadlinaise kõige tähtsam ülesanne oli laste sünnitamine ja kasvatamine. Kõrgkihtides oli tava, et ema ei imetanud oma last ise, vaid seda tegi amm. Seetõttu ei pruukinud ema ja lapse vahel kujuneda tugevat sidet. Pealegi järgnesid sünnitused üksteisele üsna väikeste vaheaegadega. Võib-olla aitab see teadmine mõista, miks näiteks Tüüringi maakrahvi abikaasa, pühakuna tuntud Elisabeth, hoolis rohkem vaeste ja nende laste abistamisest kui oma laste kasvatamisest.

Abikaasana oli aadlinaine ühtlasi lossiproua. Tema ülesanne oli juhtida majapidamist ja valvata teenijate üle. Kui meest kodus polnud, pidi naine teda asendama. Mõnikord võis see aeg venida päris pikaks, näiteks kui mees oli suundunud sõjakäigule või ristiretkele. Ka lesestunud naine pidi sageli astuma mehe kohale. Nii mõnegi valitseja lesk saavutas mõjuvõimsa poliitilise positsiooni. Kuid ka oma valitsejast mehe kõrval võis abikaasa olla poliitiliselt aktiivne.

Aadliseisusest naised said enamasti hea hariduse. Nad oskasid lugeda, kirjutada ja valdasid keeli. Nende mehed ei osanud aga tihti isegi lugeda, sest rüütlite puhul ei peetud lugemist ja kirjutamist vajalikuks oskuseks. Daame veetlesid ka kaunid kunstid. Nad olid suured luuletajate, muusikute ja kunstnike eestkostjad ja toetajad. Valitsejate kaasad tavatsesid koguda oma õukonda nimekaid ning andekaid poeete ja kunstnikke. Kuid ka naised ise tegelesid kaunite kunstidega, näiteks Lõuna-Prantsusmaalt on teada ligi paarkümmend naistrubaduuri.

Õukondlikud ideaalid nõudsid naiselt peale hariduse ka sisemist ilu ja suursugusust. Väga oluliseks peeti naiste kombekust ja vooruslikkust. Kaunis daam pidi olema taktitundeline ja armastusväärne. Ta pidi oskama seltskondlikult vestelda, oskuslikult ja maitsekalt riietuda. Trubaduuride ja minnesingerite luule kajastab ajastu kõrgseltskonna naise iluideaali. Kaunil naisel olid imekaunid blondid juuksed, laup, mis ületas oma valevuselt liiliaõie, valged pikad peened ja siledad sõrmed, imekaunis ja õrn keha

Naise ilu ülistamine rüütlikultuuris mõjutas ka naiste rõivamoodi. 14. sajandi õukondades hakkas naise kostüüm rõhutama tema keha võlusid ja rõivad muutusid liibuvamaks. 15. sajandil kujunesid pikast kleidist kaks eraldi rõivaeset: seelik ja pihik. Ühtlasi hakkasid naised kandma üha sügavama dekolteega rõivaid. Äärmiselt mitmekesist ja fantaasiarikast pilti pakkusid daamide peakatted (tanud, loorid, rätikud, pärjad, mütsid jm). Igal juhul oli kallihinnaline, luksuslik kostüüm suursuguse daami ilu ja väärikuse lausa vältimatu koostisosa. Peente õukonnadaamide rõivastust püüdsid järele aimata ka madalamast seisusest naised.

Kõrgest soost daamid tegelesid peamiselt tikkimise ja õmblustööga. Need tööd pidid hoidma naist tegevuses ja mitte laskma tal unistada. Vastasel korral võis karta, et ta langeb oma nõrkuses fantaasiate võrku, mis võivad seada ohtu naise enda või maja au. Juba üsna noorena pandi tüdrukud ketrama, kuduma, õmblema, tikkima. Mida kõrgem oli naise päritolu, seda vähem aega lubati tal mängida, naerda ja tantsida.

Kuigi naisi püüti suruda koduseinte vahele ja piirata nende väljaskäimisi, oli aadlidaamidel seltskondlikus elus järjest olulisem roll. Suursugused daamid osalesid avalikel pidustustel ja viibisid pealtvaatajatena turniiridel. Võitlema kogunenud rüütlid lasid end meelsasti nende võludest peibutada ja kannustada. Daamid aitasid ka rüütlitel aega veeta, kui nood võitlusjärge oodates oma raudrüüdes igavlesid. Ringtants oli sel puhul üks võimalik meelelahutus, mida koos daamidega ette võeti. Aadlidaamide üha suurenev tähtsus õukonnas võõrutas 12. sajandist alates rüütlid võitluse ja jahiretkede jõhkrast toorusest.