Keskaja ühiskond jaotus kolmeks seisuseks: vaimulikud (need, kes palvetavad), aadlikud ja rüütlid (need, kes sõdivad) ning talupojad (need, kes töötavad). Igal seisusel oli oma koht, oma määratud ülesanne. Igaüks teadis, kellele ta peab kuuletuma ja kellelt ta võib ise kuulekust nõuda. Seisus pidi olema näha juba viisist, kuidas inimesed riides käisid. Seisuse määras ära inimese sünnipära. Usuti, et see on Jumala tahe ja inimesel pole õigust seda muuta.
Maavaldus ja võim olid keskajal lahutamatult seotud. Suur valdus tähendas ka suurt võimu. Suurmaavaldaja ehk senjöör valitses oma valdustes elanud alamaid. Keskaja kuningal aitasid maad valitseda piiskopid, hertsogid ja krahvid. Tasuks teenistuse eest said nad kuningalt lääni. Selleks võis olla mingi amet, maavaldus või muu tuluallikas. Läänisaajat nimetati vasalliks ehk läänimeheks. Lääni üleandmine tähendas tegelikult võimu üleandmist. Läänisaaja pidi oma isandat (senjööri) teenima ja teda vaenlaste eest kaitsma. Senjöör omalt poolt kohustus vasalli kaitsma ning tema eest hoolt kandma. Kuninga vasallid läänistasid oma maid allvasallidele edasi ja need omakorda teistele allvasallidele.
Rüütliteks nimetati keskajal elukutselisi ratsasõdalasi. Rüütlid aitasid oma isandat vaenlase eest kaitsta ja said selle eest isandalt lääni (maatüki koos talupoegadega). Talupojad maksid rüütlile andamit, sellest sai rüütel toita end ja oma peret ning hankida vajaliku sõjavarustuse. Aja jooksul tekkis rüütlitel iselaadne ühtekuuluvustunne ja uhkus. Neist kujunes eraldi seisus oma elustiili, eeskujude ja moraaliga.
Rüütliseisuse võidukäiguga kaasnes 11.–13. sajandil kivilinnuste ehitamise buum. Linnuseid rajasid kuningad, kõrgaadlikud ja rüütlid. Need oli sõjameeste elupaigad, nendest valitseti ümberkaudset piirkonda ja hoiti seda oma kontrolli all. Aadlike pidevate omavaheliste konfliktide tõttu oli linnus lausa hädavajalik.
Rüütli põhitegevus oli sõda ja võitlus. Parimad rüütlid tulid sõjast tagasi rikka ja võidukana. Kuid peale vapruse ja au hindas täiuslik rüütel ka ilu ja häid kombeid. Hea söök, vein ja tants kuulusid rüütli naudingute ja elumõnude juurde. Rüütlite sõjalisteks pidustusteks olid turniirid. Turniiridel peeti võitlusi mees mehe vastu, kuid võideldi ka meeskonnaga. Rüütlite ihalust seikluste, põnevuse ja ohtude järele rahuldas peale turniiride ka jahipidamine.
Keskajal kirjutati rüütlite tegudest kangelaslaule ja rüütliromaane. Neis kiideti peamiste rüütlivoorustena vaprust, tarkust ja truudust. Trubaduurid ja minnesingerid ülistasid oma luuletustes rüütlivoorusi ja õukondlikku armastust.
Naistel oli rüütellike kangelastegude, suurte valitsejate ja suursuguste senjööride maailmas teisejärguline koht. Neid kammitsesid tugevalt seisuse normid ja reeglid, mis ei jätnud kuigi palju iseotsustamis- ja tegutsemisvõimalust. Abielus aadlinaise kõige tähtsam ülesanne oli laste sünnitamine ja kasvatamine. Abikaasana oli aadlinaine ühtlasi lossiproua. Samuti oli tema ülesanne juhtida majapidamist ja valvata teenijate üle. Aadliseisusest naised said enamasti hea hariduse. Nad oskasid lugeda, kirjutada ja valdasid keeli. Õukondlikud ideaalid nõudsid naiselt peale hariduse ka sisemist ilu ja suursugusust. Väga oluliseks peeti naiste kombekust ja vooruslikkust.
Arutlemiseks
- Arutle, miks ei olnud keskajal kõigil inimestel võrdseid õigusi nagu tänapäeval.
- Meenuta varem õpitust, miks sai sõjapidamine ühe seisuse põhitegevuseks.
- Miks oli keskajal sõjameeste seisusel kõige suurem võim ühiskonnas?
- Mida positiivset ja negatiivset leiad keskaja rüütli ja tänapäeva elukutselise sõjamehe elus?
- Mida positiivset ja negatiivset leiad keskaja aadlinaise ja tänapäeva naise elus?
- Kui saaksid valida, kas olla keskaja rüütel või keskaja rüütli abikaasa, kumma rolli valiksid? Põhjenda.
