- Milline tähtsus oli käsitööl ja käsitöölisel keskaja linnas?
- Kuidas käsitöölised oma huve kaitsesid?
Käsitöö erialad
Keskaja linna võib julgelt võrrelda suure töökojaga. Kogu linna täitsid käsitöömeistrite töökodadest tulevad helid ja lõhnad. Tänav, sageli terve linnaosa, koondas ühe eriala meistreid. Igas linnas leidus mõne ameti järgi nime saanud tänav, nt Sepa, Värvijate või Parkalite tänav. Mõned ametid, mis nõudsid eritingimusi, tekitasid suurt müra, palju prahti või häirisid muul moel linnaelu, tõrjuti aja jooksul kas äärelinna või linnamüüride vahelt sootuks välja. Näiteks parkkojad asusid enamasti väljaspool linnamüüre, sest nahaparkimine levitas haisu. Kesklinnast võimalikult kaugele ehitati sepikojad, et vältida tuleohtu ning et haamrite pidev kolksumine ei kurdistaks linlasi. Käsitöömeistrite ja -alade arv olenes ennekõike linna suurusest. Näiteks 14.–15. sajandi Inglismaa suurtes linnades leidus üle 100 ametiala, väikelinnas seevastu kõigest 20–40. Saksa Veneetsiaks kutsutud Nürnbergis tegutses 16. sajandil koguni 141 käsitööharu.
Osa käsitööameteid oli kõrgemalt hinnatud ehk auväärsemad kui teised. See sõltus eelkõige materjalist, millega meister töötas, ning ametis vajalike oskuste keerukusest. Näiteks kullassepad olid linnas ühed väärikamad ja jõukamad ametimehed, sest nad töötlesid hinnalisi materjale ning nende töö oli peen ja nõudis pikaajalist väljaõpet. Paremate ametite hulka kuulusid ka rätsepad, kukkursepad, pagarid, maalrid, klaassepad. Seevastu odavat materjali töödelnud linakangruid, samuti n-ö teenindavate erialade ametimehi, nagu saunamehi ja habemeajajad, hinnati teistest käsitöölistest madalamalt.
- Miks jagunesid käsitööalad linnades väiksemateks harudeks?
- Millised tagajärjed võisid sellisel lahknemisel olla nende valdkondade arengule?
Kirjanik Gert Helbemäe ettekujutus keskaegse Tallinna käsitöökodadest
Oma käikudel olen ma olnud ka hülgerasvakeetjate onnides, silmad punetamas suitsust ja hing kinni jäämas vängest haisust. Neid hülgerasvakeetjate kodasid oli linnaski ja mõnikord puhus tuul rasva vänget lõhna üle kloostri madala müüri. Suure Rannavärava ees Köismäel olen ma kanepipunujate kodades viibinud ja vaadanud neid punumas jämedat heiet, mis hinnas oli ka mujal mail. Lasnamäel on paekivi raiumise tolm jäänud mu mustale mantlile, kui nende kiviraiujate rasket tööd vaatasin, ja Kopli maaninal on telliskivi põletamise ahjude kuma mu näo hõõguma pannud.
Gert Helbemäe. Sellest mustast mungast. Tallinn, 1998- Millistest käsitööaladest tekstis räägitakse?
- Uuri internetist või teatmeteostest, milleks kasutati keskajal hülgerasva.
- Kas see tekst on ajalooallikas, mis annab meile vahetut teavet keskajast? Põhjenda oma arvamust.
Peaasjalikult valmistas linna käsitööline tooteid oma linna ja selle lähema ümbruskonna elanike tarbeks. Leidus aga üksikuid ameteid, mille toodang viidi välismaale. Kaugematesse piirkondadesse müüdi kaupmeeste vahendusel näiteks keraamilisi nõusid ja ahjukahleid.
Tsunftid
12.–13. sajandil hakkasid käsitöölised erialade kaupa koonduma spetsiaalsetesse kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Seda tingis käsitööliste vajadus kaitsta ühiselt oma huve. Eelkõige sooviti kõrvaldada igasugust konkurentsi, et iga käsitööline suudaks endale ja oma perele elatist teenida. Selleks et kõigile meistritele jätkuks linnas piisavalt tööd, määras raad kindlaks, palju ühe eriala meistreid tohib linnas ametis olla. 14.–15. sajandil kujunes Euroopa linnades välja tsunftisundus, mis tähendas, et teatud erialal võisid töötada ainult vastava tsunfti meistrid. Tsunfti mittekuuluvaid ja salaja ametit pidavaid käsitöölisi kutsuti vusserdajateks ja pööningujänesteks ning neile olid ette nähtud karistused.
Siiski ei õnnestunud kõigi kutsealade meistritel linnas tsunfti moodustada. Näiteks oli Tallinnas juba 14. sajandi keskpaiku umbes 60 käsitööala, tsunfte aga isegi 16. sajandi esimesel poolel vaid 18.
Igal keskaja tsunftil oli oma põhikiri ehk skraa, mille kinnitas raad. Tsunfti etteotsa valiti tsunftivanem.
Väljavõtteid Tallinna õllekandjate skraast 15. sajandil
Kui keegi mees või naine endale õlut ostab ja laseb välja valada, siis peab ta laskma seda kanda õllekandjatel ja mitte ise kandma.
Kui õllekandjad kohtavad töömehi, teisi kandjaid või majasulaseid, kes õlut villivad või laevadele ja kõrtsidesse kannavad, siis peavad nad seesugused üleastujad tooma kohtufoogti ette, kes peab neil aitama kätte saada trahvi, ühe veeringu iga tünni kohta. Kes trahvi maksta ei jõua, tuleb foogti käsul vanglasse heita.
Kui keegi õllepruulidest saadab oma õlut kõrtsi või laevale omaenda majasulaste või teiste töömeestega, kahjustades nii õllekandjaid, tuleb temalt kohtufoogti abiga üks veering trahvi võtta.
- Mida tõid need skraa sätted kaasa a) õllekandjate tsunfti liikmetele; b) linnaelanikele?
Keskaja käsitööliste kutseorganisatsioon, millel oli oma põhikiri, oli
.
Kord, mis lubas mingil kutsealal töötada ainult vastava käsitööühingu meistritel, oli
.
Keskaja käsitööorganisatsiooni põhikiri oli
.
Seltsielu tsunftis
Lisaks töö ja elatisega kindlustamisele hoolitsesid käsitöö- tsunftid oma liikmete vaba aja veetmise ja seltskondliku läbikäimise eest. Kooskäimiseks ja ühiseks ajaveetmiseks oli suurematel ja jõukamatel tsunftidel oma maja. Igal tsunftil oli oma atribuutika, nagu näiteks tsunftilaegas, -kann, lipud, pitsat. Olid oma tavad ja kombed, näiteks pidustused koos ühise söömaajaga, koosolekud, ametivendadele korraldatud matused. Igal tsunftil oli ka oma kaitsepühak ja temale pühitsetud altar kirikus. Kõikvõimalikud ühised tegevused ja erilised esemed aitasid kujundada ja hoida tsunftivendade ühtsustunnet. Tsunftide õlul oli ka vaeste hoolekanne. Nimelt abistati vanu, haigeid, töövõimetuid või vaesunud tsunftikaaslasi, jagades neile regulaarselt raha, toitu ja muud eluks vajalikku.
Väljavõtteid Tallinna voorimeeste skraast
Kui tsunftivanem ütleb toosti ja laseb kannud täita, peavad kõik vennad rõõmuga jooma. Ja ärgu tehku keegi teisele halba, et ka talle halba ei tehtaks.
Kes vendadest väljas asjal käies noa endaga kaasa toob, praalib ja peoga rahul ei ole, see peab vennaskonnale pool tünni õlut trahvi maksma ja peolt lahkuma.
Kui tsunftivanem käsib vendadel vait jääda, siis see, kes on sõnakuulmatu, peab ühe naela vaha ära andma.
Kes haavab vanemat või tema kaasistujaid häbematute sõnadega või on muidu sõnakuulmatu, peab oma süü lunastama tünni õllega.
Kes loksutab nii palju õlut maha, et seda peoga varjata ei saa, see peab ühe killingi trahvi maksma.
Käsitööameti õppimine
Ameti õppimist alustati juba noorelt käsitöömeistri juures õpipoisina. Olenevalt erialast oli õpiaja kestus erinev. Lihtsamatel kutsealadel piisas meistriks saamiseks aastast. Keerukamaid ameteid tuli õppida mitu aastat, nt kullassepaks sai 7–10 aastaga, sellele järgnesid veel selli rännuaastad, et end mõne teise linna meistri juures täiendada. Selliaastatele järgnes meistritöö sooritamine ja tsunftiliikmeks vastuvõtt. Iga uus tsunftiliige pidi oma kaaslasi tsunfti vastuvõtu puhul kostitama.
Üks õige tsunftimeister pidi kindlasti olema abielus. Tsunftisundus tõi kaasa kohustuse abielluda n-ö oma ameti sees: meistriks saada sooviv sell pidi abielluma mõne sama eriala meistri tütre või lesega.
Väljavõtteid Gdanski vöö- ja kukkurseppade skraast 15. sajandil
Kui üks kukkur- või vöösepp soovib meie kaaslaseks saada, peab ta meile oma sünnikohast kirjad tooma, et ta on sündinud oma isa ja ema ausast abielust, nagu nõuab kristlik kirik.
Iga vend, kes tahab kukkursepa ametisse pääseda, peab tsunftivanema töökojas valmistama ühe paari seemisnahast pükse ja ühe paari vooderdatud ja siidiga kaunistatud kindaid. Selle töö peab ta esitama tsunftivanemale; kui ta seda tööd ei soorita, peab ta edasi rändama ja õppima kuni järgmiste paastupäevadeni.
- Tutvu väljavõtetega skraadest. Mida need peale töö ja toodangu veel reguleerisid?
Tööpäev
Käsitöölise tööpäev algas päikesetõusuga ja kestis -loojanguni. Päeva jooksul peeti paar puhke- ja söögipausi. Näiteks Tallinna kiviraidurite 1459. aasta skraa lubas neile keskpäeval ja pärastlõunal kuni pool tundi puhkuseks. Keskaja meister töötas oma kodus, tema töö- ja eluruum oli üks ja seesama. Toodagu müümiseks üürisid mõned käsitöölised raelt turulette.
Töötades ei seadnud keskaja meister eesmärgiks palju tulu saada, vaid valmistada võimalikult meisterlik ja laitmatu toode. Ametialast vilumust ja toote kõrget kvaliteeti nõudis meistritelt ka tsunfti põhikiri. Kui toode nõuetele ei vastanud, võeti see meistrilt ära ja hävitati. Lisaks oli ette nähtud karistus, enamasti rahatrahv. Eriti karmilt karistati halva toodangu eest tsunftivanemat, sest tema pidi olema kõigile eeskujuks. Tsunftivanemaks olemine ei olnud lihtsalt auamet, ennekõike tähendas see suurt vastutust.
Iga käsitöömeistri kõige tähtsam vara olid tema tööriistad, mida pärandati põlvest põlve
- Uuri tisleri pere pilti. Milliseid tööriistu kasutatakse ka tänapäeval?
- Mis töid teevad teised tisleri pere liikmed?
Mõisted
- tsunft – käsitööliste kutseühing, millel oli oma põhikiri
- skraa – tsunfti e käsitööliste kutseühingu põhikiri
- tsunftisundus – kord, mis lubas mingil kutsealal töötada ainult vastava tsunfti meistritel
Küsimused
- Kui palju käsitööalasid võis keskaja linnas olla?
- Millised käsitööametid olid keskajal rohkem ja millised vähem hinnatud? Millest see sõltus?
- Kas tead mõnda käsitööameti järgi nimetatud tänavat oma kodulinnas või mõnes teises linnas?
- Miks tekkisid keskaja linnas tsunftid?
- Kirjelda, kuidas tsunftisundus mõjutas käsitöölise elu ja tööd.
- Moodustage klassis oma tsunft, koosta selle põhikiri, tee pitsat ja lipp.
- Kujutle, et oled keskaja kaupmees. Seleta teistele, miks on kaupmehe amet linnas tähtsam kui käsitöölise oma.
- Kujutle, et oled keskaja käsitööline. Seleta teistele, miks on käsitöölise amet linna jaoks tähtsam kui kaupmehe oma.
