Keskaja linn oli väike: seal kulgesid korrapäratult üldiselt kitsad tänavad, mille ääres tihedalt üksteise kõrval paiknesid majad, sellele lisandus siseõuede ja käikude rägastik. Võõral oli isegi raske sellest kõigest ülevaadet saada. Pealegi muutus linn pidevalt: kogu aeg ehitati kusagil midagi uut, lammutati vana või ehitati ümber. Linnas oli üsna väikesele maa-alale koondunud suur hulk mitmesuguseid ehitisi: elumajad, aidad, keldrid, pühakojad, raekoda, vaestemajad, koolimajad, gildihooned jms. Iga linna keskpunkt oli turuplats, kus käis alati vilgas elutegevus. Turul mitte ainult ei kaubeldud, vaid seal leidsid aset ka kõik linna tähtsamad sündmused: külaliste vastuvõtt, protsessioonid, pidustused jms. Turuplatsi ääres paiknes raekoda, kus käis koos linnavalitsus. Uhke raekoda demonstreeris linnakogukonna sõltumatust ja tugevust. Keskaja linna vaimse elu keskus oli kirik. Kiriku toredus ja suurejoonelisus väljendas linnakogukonna jõukust ja väärikust.

Samas ei erinenud linnaelu külaelust kuigi palju: linnapildiski leidus piisavalt puitsillutisega või üldse sillutamata tänavaid, mida ääristasid kehvapoolsed puust elumajad ja kus jalutasid vabalt koduloomad. Linnaelanike eluviisi iseloomustas põllu- ja aiapidamise, loomakasvatuse ja kalanduse suur osatähtsus, sest nii saadi hädavajalik täiendus toidulauale.

Loomapidamine tekitas linnas palju probleeme. Loomad rikkusid tänavate ja väljakute sillutist, tungisid elamutesse, nende sõnnik vedeles tänavatel, kuhu jäeti ka lõpnud loomi. Üldse oli tänav sageli väljakäigu eest, sinna tavatseti ka ööpotte tühjendada. Seepärast pole imestada, et linnaõhk oli mõnikord lausa lämmatav. Alles hiliskeskajal hakkas olukord paranema. Hakati tegelema heakorraga ning jõukatesse majapidamistesse ilmusid tualettruumid. 15. sajandil hakati linnadesse rajama avalikke käimlaid, ehitati kinniseid reovee äravoolusüsteeme jne. Üldse oli joogi- ja heitvee probleem keskaja linnas üks tõsisemaid. Et linnaelanikud oleks varustatud joogiveega, lasi raad ehitada avalikke kaevusid. Hiliskeskajal muutusid need linna uhkuse sümboliks ja olid sageli kaunistatud.

Väga suureks probleemiks olid tulekahjud: tihedas puitmajade rägastikus levis tuli kiiresti, tehes kohutavat laastamistööd. Seepärast manitsesid kodanikumäärused linnaelanikke tulega ettevaatlikult ümber käima, niisamuti kohustati inimesi olema pidevalt valmis tulega võitlema. Näiteks pidid igas majapidamises olema nahkämbrid tulekahju korral vee tassimiseks. Tuleohu vähendamiseks püüti piirata linna puithoonete ehitamist. Kivimajad olid tugevamad ja turvalisemad, kuid kivist ehitamine oli tunduvalt kallim.

Keskaja linlase elu mõjutasid looduse rütmid: ööpäeva kulgemine, aastaaegade vaheldumine. Töö oli enamasti hooajaline, paljusid töid, näiteks sadamas, ei saanud talvel teha. Kuna kunstlik valgustus oli kehv ja kallis, sõltus tööpäeva pikkus valge aja pikkusest. Alles mehhaaniliste kellade tulekuga tekkis võimalus aega täpsemalt mõõta ning ka tööaega hakati määrustega reguleerima. Kehv valgustus, raske töö, mugavusteta elu – kõik see kurnas ja väsitas inimest. Kuid keskajal oli palju ka tööst vabu päevi. Tööd ei tehtud pühapäeviti, samuti kirikupühadel, mida oli ülirohkesti. Kokku oli tööst vaba ligi kolmandik aastat. Igapäevast jõudeaega veedeti veini- ja õlletubades. Seal kohtuti tuttavate ja võõrastega, vahetati uudiseid, arutati päevasündmusi.

Keskaja inimene elas ühe peo mälestustes ja teise ootuses. Argipäev tõi kaasa sõdu, näljahädasid, epideemiaid, looduse stiihiat, peod aga võimaldasid põgeneda argielu karmuse eest. Keskajal armastati pidutseda ja peod olid suurejoonelised, külluslikud ja värvikad. Üks pöörasemaid ja armastatumaid pidustusi oli vastlakarneval. Seda peeti enne 40-päevast suurt paastu. Arvukate kirikupühade tähistamine andis aastale kindla rütmi. Nendele lisandusid perekonnapeod, eeskätt pulmad, varrud (ristsed); samuti maahärra vastuvõtmiseks ja austamiseks korraldatud peod.

Võrreldes külaga oli elu linnas vaheldusrikkam ja sündmusterohkem. Seal võis näha ringi liikumas palju isesuguseid inimesi: võõramaalasi, uhkeid isandaid, armetuid kerjuseid jt. Linn pakkus inimestele mitmesuguseid vaatemänge, lõbustusi ja meelelahutust, kuid ei puudunud ka elu pahupool: hasartmängud, prostitutsioon, kuritegevus. See kutsus esile vaimulike pahameelt ja kriitikat. Linnu nimetati lõbu ja naudingu paikadeks, mis olevat kuradi mõju all. Ühe 13. sajandi õpetatud mehe arvates oli linnaelu sama halb ja kahjulik kui elamine huntide hulgas.