Keskaegne riik oli praegusest väga erinev. Tolleaegsetel riikidel polnud täpselt kindlaks määratud territooriumi ega kodanikkonda. Riik tähendas pigem ühe valitseja võimu mingite maa-alade üle. Need valdused võisid asuda üksteisest väga kaugel. Maid võis omandada vallutussõjaga, ent levinum oli kuningriigi suurendamine abiellumise kaudu. Samuti võis loota maade omandamist pärimise teel, kui mõni kaugest sugulasest valitseja suri ilma järglasteta. Kuningal oli otsene võim vaid oma isiklike valduste ehk domeeni üle. Olulistes kogu riiki puudutavates küsimustes pidas kuningas nõu oma kaaskonnaga ning tähtsamate seisuste esindajatega.
Keskajal usuti, et kõige kõrgem võimukandja peaks valitsema kõigi maailma rahvaste üle. Kõrgeima võimu küsimuses tekkis Saksa-Rooma riigi keisritel tüli järjest tugevneva paavstiga. Paavstid väitsid, et just nemad andsid keisrikrooni Frangi ja Saksa kuningatele. Keisrid jälle kinnitasid, et nende võim pärineb otse Jumalalt. Paavstide ja keisrite suhted muutusid eriti halvaks investituuritüli ajal 11. sajandi lõpus. Saksa-Rooma keiser Heinrich IV ei tahtnud loobuda piiskoppide ametissenimetamise õigusest e investituurist. Paavst Gregorius VII aga nõudis seda õigust endale.
Inglismaal tekkis tugev kuningavõim normannide vallutuse tagajärjel. 1066. a lõi Normandia hertsog William Vallutaja anglosakse Hastingsi lahingus ja lasi end Londonis Inglismaa kuningaks kroonida.
Tähtsamad ametikohad ja suuremad maavaldused läksid nüüdsest Prantsusmaalt pärit ülikute kätte, Inglismaa poliitika põimus tihedalt läbi Prantsusmaa poliitikaga.
1215. aastal oli kuningas John Maata sunnitud kinnitama aadlike poolt ette pandud „Suure vabaduskirja“, mis määras kindlaks aadlike, vaimulike ja linnade õigused. „Suur vabaduskiri“ sätestas olulise põhimõtte, et kuningas ei tohi alamaid karistada meelevaldselt, vaid ainult kehtivate seaduste alusel. 1265. aastast hakkas Inglismaal koos käima üleriigiline rahvaesindus ehk parlament.
Prantsusmaal tuli 987. aastal võimule Kapetingide dünastia, kel õnnestus osava abiellumispoliitikaga oma domeeni järjepidevalt suurendada ja selle kaudu ka kuningavõimu tugevdada. Philippe II Auguste (1180–1223) haaras endale lõviosa Inglismaa valdustest mandril. Tema järglaste ajal muutusid Prantsuse kuningad Euroopa võimsaimateks valitsejateks. 14. sajandi algul asusid isegi paavstid Prantsusmaale Avignoni elama.
1337–1453 leidis aset saja-aastane sõda, kus võitlesid omavahel Inglismaa ja Prantsusmaa. Viimane Kapetingide dünastia valitseja suri meessoost järglasteta ja nii tekkis Inglismaa kuningatele võimalus Prantsuse trooni taotleda. Inglased võitsid prantslasi mitmes lahingus, ent kaotasid lõpuks sõja. Sõjapidamise muutsid raskeks vahepeal puhkenud katkuepideemia (nn must surm), viljaikaldused ja talupoegade ülestõusud.
Arutlemiseks
- Võrdle tänapäeva riiki ja keskaja riiki. Milliseid viise võis keskaja kuningas oma riigi laiendamiseks kasutada? Milliseid viise võib kasutada tänapäeva riigi valitseja oma riigi suurendamiseks? Kes valitsesid keskaja riiki? Vastamisel kasuta kogu kokkuvõtte teksti.
- Miks läksid keisrid ja paavstid omavahel tülli?
- Arutle, miks oli „Suure vabaduskirja“ vastuvõtmine tähtis.
- Arutle, miks olid Inglismaa ja Prantsusmaa keskaja jooksul tihti omavahel tülis.
- Kumma maa kuningatel oli rohkem võimu, kas Inglismaa või Prantsusmaa kuningatel? Põhjenda tekstist toodud näidetega.
