324. aastal sai Rooma keisririigi ainuvalitsejaks keiser Constantinus Suur. Ta tõi keisririigi pealinna Roomast üle Byzantioni, mis sai uueks nimeks Konstantinoopol („Constantinuse linn“), ja toetas ristiusku. Aastal 395 jagas keiser Theodosius Suur Rooma impeeriumi kaheks. Lääne-Rooma hõivasid peagi germaanlased, kes kukutasid 476. a keisrivõimu ja rajasid keisririigi varemetele oma riigid. Ida-Rooma jäi aga püsima ja pidas end edaspidi ainsaks tõeliseks Rooma traditsioonide jätkajaks.

Keiser Justinianusel (valitses 527–565) õnnestus lühikeseks ajaks taastada Rooma impeeriumi muistne hiilgus. Ta tugevdas sõjaväge ja laevastikku ning vallutas tagasi Põhja-Aafrika, Lõuna-Hispaania ja Itaalia. Justinianuse käsul koondati kõik Rooma seadused kokku ühte koodeksisse ja rajati uhkeid ehitisi, millest kuulsaim oli Hagia Sophia katedraal Konstantinoopolis. 6. saj lõpust sattus aga keisririik uute rünnakute alla: langobardid vallutasid Itaalia, Balkani poolsaarele tungisid slaavlased, avaarid ja bulgaarid, keisririigi idaosa ründasid 7. saj pärslased, idas ja lõunas alustasid vallutusi araablased. Lisaks kõigele tekkisid 8. saj siseriiklikud vastuolud.

Kuigi Bütsants kaotas 7. saj ligi 2/3 oma territooriumist, s.h kõige tulutoovamad provintsid, muutus riik seesmiselt märksa ühtsemaks ja ühtlasemaks. Keisrid korraldasid ümber sõjaväe ja riigivalitsemise ning asusid vastupealetungile. 10.–11. saj vallutati tagasi mitu vahepeal kaotatud ala ja Vahemere idaosa saadi taas oma kontrolli alla. Keiser Basileios II Boulgaroktonose (bulgaarlaste tapja) valitsusajal (976–1025) alistasid Bütsantsi väed Bulgaaria riigi.

Oma kuldajal oli Bütsants võimsaim riik Euroopas ja Lähis-Idas. Poliitilise võimsusega kaasnes käsitöö, kaubanduse, teaduse ja kultuuri õitseng. Euroopat ja Aasiat ühendavate kaubateede ristumiskohal paiknev Konstantinoopol oli tollal Euroopa suurim ja rikkaim linn. Bütsantsi raha oli maailma tugevamaid, Bütsantsi münte on leitud paljudest Euroopa ja Aasia paikadest, k.a Eestist.

11. saj tungisid Väike-Aasiasse türklased-seldžukid, kes vallutasid ka Jeruusalemma. Keiser palus nende vastu abi Lääne-Euroopast. Selle asemel et bütsantslastele appi tulla, suundusid Euroopa rüütlid paavsti eestvõttel Vahemere idakaldale moslemitega iseseisvalt võitlema ega soovinud keisri huvidega arvestada. Aastal 1204 vallutasid ristisõdijad koguni Konstantinoopoli ja rüüstasid linna. Hiljem taastas keiser küll oma võimu, kuid mitte riigi kunagist hiilgust. Bütsantsi ajalugu lõppes 1453. aastal, mil Konstantinoopol langes türklaste kätte.

Bütsantsi ühiskond oli rangelt hierarhiline. Usuti, et ühiskonnas peab valitsema kindel kord, milles igal inimesel on oma koht. See koht võis elu jooksul muutuda – erinevalt Lääne-Euroopast võis Bütsantsis ka alamatest kihtidest pärit inimene päris tippu tõusta –, kuid kord ise oma ülesehituses pidi jääma muutumatuks.

Ühiskonnapüramiidi tipus oli keiser koos oma pere ja õukonnaga. Kohalik aristokraatia, kõrgemad riigiametnikud, kõrgemad sõjaväelased ja suurmaaomanikud moodustasid ülemkihi. Keskkiht koosnes madalamatest riigiametnikest, kaupmeestest ja käsitöölistest ning keskmise suurusega maatükkide omanikest. Kõige arvukam oli alamkiht: talupojad, palgatöölised ja vaesed.

Vaimulikke ei käsitletud Bütsantsis eraldi seisuse või kihina. Preestrid olid enamasti abielus ja neid leidus kõigil ühiskonnaredeli astmetel. Oli ka orje, kuid üldiselt orjapidamist heaks ei kiidetud.

Bütsants oli tugeva keskvõimuga riik. See tähendab, et keiser valitses seda ametnike abil, keda ta ise välja valis. Kõiki riigielu valdkondi korraldasid hästi organiseeritud ametkonnad. Vastuvõtueksam riigiametisse oli raske, seetõttu olid kõrgemad ametnikud peale mõne erandi alati hea haridusega. Päritolult olid nad enamasti aristokraadid, kuid põhimõtteliselt võisid riigiteenistuses karjääri teha ka haritud, kuid madalamat päritolu inimesed. Tihti määras keiser kõrgetesse riigiametitesse oma lähisugulasi. Ametnike kaudu jõudsid keskusest pärit algatused ka kõige kaugematesse provintsidesse.

Suur osa Euroopa ja Idamaade kaubavahetusest toimus Bütsantsi kaudu. Käsitöölised ja kaupmehed koondusid Konstantinoopolis kolleegiumitesse. Need olid erialaühingud, mis tegutsesid vastavalt riigi ettekirjutustele. Käsitöölised pidid ostma tooraine koos ja seega sama hinnaga. Riik seadis piirangud toote müügihinnale ja kontrollis toodangu kvaliteeti. Tulevastelt kolleegiumiliikmetelt nõudis riik soovitajaid ja ametieksamit. Üks tähtsamaid kaubaartikleid oli siid. Käsitöölise ja kaupmehe amet kattusid paljuski, sest käsitöölised müüsid ise vähemalt osa oma kaubast.

Enamik Bütsantsi elanikke olid talupojad, kes olid erinevalt Lääne-Euroopa talupoegadest isiklikult vabad. Talupoegi peeti põhilisteks maksumaksjateks, kes toetasid riiki ja selle sõjamasinat. Maksu tasus kogu küla ühiselt. Maksuraskuste tõttu võtsid talupojad tihti laenu, tagatiseks jäi aga nende endi maatükk. Kui nad ei suutnud võlga tagasi maksta, ostsid suurmaaomanikud nende maatükid endale. Mõned keisrid püüdsid seadusega talupoegi toetada, näiteks keiser Basileios II kehtestas seaduse, mille järgi suurmaaomanikud pidid maksejõuetute talupoegade eest ise makse tasuma. Kuid see seadus tühistati ja talupoegade laostumisest sai 11. sajandil suur probleem. Kuna seetõttu nõrgenes ka sõjavägi, võis see olla üks Bütsantsi languse peamisi põhjuseid.