- Kes olid ordurüütlid?
- Mis sai vaimulikest rüütliordudest pärast püha maa kaotamist?
Rüütliordude tekkimine
Ristisõtta minek oli üldiselt palverännusarnane ajutine eluperiood, kuid pärast püha maa vallutamist selgus, et leidus mehi, kes tahtsid jäädagi relvis Jumalat teenima. Vajadus püsiva sõjajõu järele Lähis-Idas oli ilmne: tuli kaitsta nii äsja rajatud riike kui ka pühapaikades käivaid palverändureid.
Esimesed teated rüütlite vennaskonna kohta on pärit 1119. aastast. Nad lubasid elada vaesuses, kuulekuses ja kasinuses ning seadsid oma eesmärgiks uskmatute vastu sõdimise. Vennaskond saavutas valitsejate heakskiidu ja sai oma valdusesse Jeruusalemmas koha, kus oli asunud Saalomoni tempel. Sellest tuli ka loodava rüütliordu nimi – Templiordu.
Templirüütlite eeskuju oli nakkav. Juba enne esimest ristisõda Jeruusalemmas tekkinud Johannese hospidali vennaskond sai hiljemalt 1180. aastaks sõjaliseks Johanniitide orduks. 1190. aastal Akkoni linnuse piiramise ajal rajatud saksa hospidalist sai sama sajandi lõpuks Saksa ordu. Templiordu eeskujul rajati uusi rüütliordusid ka mujal, et võidelda moslemitega Pürenee poolsaarel, aga ka paganatega Baltikumis.
- A
- B
- C
Templirüütlid lahingus
Kõige ees liigub nende kahevärviline lahingulipp. Nad lähevad lahingusse kindlas rivis ja hääletult, olles esimesed, kes soovivad võitlusse astuda, ja palju tarmukamad kui teised; nad lähevad esimesena ja lahkuvad viimasena, ja ootavad enne tegutsemist oma meistri käsklust. Kui nad otsustavad, et tasub võidelda, ja trompetiheli annab märku rünnakuks, laulavad nad jumalakartlikult psalmi „Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au“, haaravad oma piigid ja tormavad vaenlase peale. Otsekui üks keha, tungivad nad läbi vaenlase ridade, nad ei anna kunagi alla: nad kas hävitavad vastase täielikult või surevad. Nad lahkuvad lahingust viimastena, jäädes katma ülejäänud hulka, nende järele vaadates ja neid kaitstes. Aga kui keegi nende hulgast tahab taganeda, ei käitu piisavalt julgelt või pöörab oma relvad kristlaste vastu, karistatakse teda rangelt. Seesugune vend ei tohi aasta otsa ordu mantlit kanda ja peab sööma põrandal koos koertega.
(Ühe 1167. ja 1187. a vahel pühal maal viibinud palveränduri kirjeldus)- Mida hindasid templirüütlid selle katkendi järgi otsustades üle kõige?
- Mida nad kõige enam taunisid?
Uue sõdalaskonna kiituseks
Katoliku kirik oli esialgu umbusklik mungaelu elavate meeste suhtes, kes pidasid sõdimist Jumala teenimiseks. Kuid peagi leidsid rüütlid endale mõjuka eestkõneleja, tsistertslaste ordu vaimse juhi Clairvaux Bernardi (loe: klervoo bernaar), kes kirjutas nende kaitseks traktaadi „Uue sõdalaskonna kiituseks“. Bernard pidas uute rüütlite peamiseks eeliseks füüsilise ja vaimse võitluse ühendamist. Ilmalik sõda oli kurjast, kuid nii lahinguväljal kui ka vaimus peetav võitlus Kristuse nimel pidi olema õige ja õiglane. Mungatõotuse andmine rõhutas rüütlite loobumist ilmaliku elu tühisusest, alates uhketest riietest ja lõpetades isikliku hügieeniga. Bernardi kirjatööst sai olemasolu õigustus nii templirüütlitele kui ka kõigile teistele hiljem tekkinud vaimulikele rüütliordudele.
Clairvaux Bernard võrdleb tavalisi rüütleid ja ordurüütleid
Oh rüütlid, milline hämmastav eksitus. Te katate oma hobused siiditekkidega ning turvised kõikvõimalike kangastega; te maalite üle piigid, kilbid ja sadulad; valjad ja kannused kaunistate te ümberringi kulla, hõbeda ning kalliskividega; sellise toreduse ja sündsusetu rumalusega tõttate te surma. On need sõjameeste tunnused või pigem naiselikud kaunistused? Ehk arvate, et vaenlase pistoda kohkub tagasi kulla ees, säästab kalliskive, ei suuda siidi läbida? Vapper ja innukas sõdalane olgu nimelt tähelepanelik, et end kaitsta, vaba jooksmiseks ja valmis võitluseks. Teie aga kasvatate naise kombel silmavaadet takistavaid juukseid, kammitsete jalad pikkadesse rüüdesse, sulgete oma õrnad peened käed laiadesse voogavatesse varrukatesse. Pealegi on taolise, nii ohtliku sõjateenistuse ettevõtmiseks mõni päris kerglane ja tühine põhjus. Teie hulgas ei ärgita sõdasid ega tekita tülisid miski muu kui vaid rumal raevuhoog või tühine kuulsuseiha või himu maiste varanduste järele. Sellistel puhkudel pole ohutu ei tapmine ega suremine.
Jäljendamiseks või meie rüütlite häbistamiseks tahame nüüd lühidalt rääkida Kristuse rüütlitest. Minnakse ja tullakse ülemaksseatute märguannete peale, selga pannakse, mida antakse, kusagilt mujalt rõivaid ja toitu ei võeta. Söömisel ja riietumisel hoidutakse kõigest ülearusest. Elatakse üheskoos, rõõmsas ja kaines läbikäimises, ilma naiste ja lasteta. Tervet seda hulka võiks pidada üheks südameks ja hingeks. Nad ei istu kunagi tegevuseta ega longi uudishimulikult ringi, vaid alati kui ei minda lahingusse, parandavad nad katkiseid relvi või riideid, et mitte süüa leiba muidu. Nende juures ei hinnata isiku tähtsust, usaldatakse paremaid, mitte suursugusemaid. Nad taunivad ja vihkavad veiderdajaid, võlureid, jutuvestjaid, jantlikke laule ning naljamänge. Mitte ealeski kammitud, harva pestud, näivad nad hoolitsemata juuste tõttu pigem metsikud, tolmuga määritud, nahk soomusrüüst ja kuumusest pruunistunud. Kui ähvardab sõda, relvastuvad nad seesmiselt usu ja väliselt rauaga, et vaenlases relvadega hirmu tekitada, mitte aga kullaga, et neis ehetega ahnust ärgitada.
See sõdalane on kahtlemata vapper ja igati kaitstud, sest tema keha on varjatud raua ning hing usu soomusrüüga. Kuna ta on nüüd kaitstud mõlemat liiki relvadega, ei karda ta ei deemoneid ega inimesi. Tunne rõõmu, vägev võitleja, kui elad ja võidad Issandas! Aga rõõmutse ja kiitle veel rohkem, kui sured ja Issandaga ühined.
- Milles näeb Bernard ordurüütlite põhilisi eeliseid tavaliste rüütlitega võrreldes?
- Mida peavad kartma ilmalikud rüütlid, kui nad lahinguväljal surevad?
Rüütliordud laienevad Euroopasse
Uued ordud osutusid rüütlite seas populaarseks: nendega liitus palju sõjamehi ja neile annetati Euroopas ulatuslikke maavaldusi. Rüütlid said niimoodi võimaluse tegelda sellega, milleks neid oli kasvatatud, s.o sõjapidamisega, seadmata ohtu oma hingeõnnistust. Kolme suurema rüütliordu – Templiordu, Johanniitide ja Saksa ordu – kätte koondus hulk maist vara, mida kasutati Lähis-Idas toimuvate võitluste rahastamiseks. Kolm suurt ordut levisid üle kogu Lääne- ja Kesk-Euroopa. Et maavaldustest rohkem tulu saada, püüdsid ordud oma ilmalikku võimu teiste valitsejate ja naabrite arvelt veelgi suurendada. Kõige edukam oli selles osas Saksa ordu, kes suutis oma ülemvõimu Preisi- ja Liivimaal hoida sajandeid.
Rüütliordude ülesehitus
Vaimulike rüütliordude liikmeskonna tuumiku moodustasid rüütelvennad, sõjamehed. Nende kõrval tegutsesid preestervennad, kes pidasid ordu kirikutes jumalateenistusi ja hoolitsesid kirjaliku asjaajamise eest. Loomulikult ei koosnenud orduvägi või ordulinnuse meeskond mitte ainult rüütlitest, vaid ka neid abistavatest kannupoistest ja teenritest. Ordul oli ka mitmesuguseid toetajaliikmeid ehk familiaare.
Rüütliordu eesotsas seisis meister, kes pidi otsustamisel lähtuma orduvendade koosoleku ehk kapiitli otsustest. Kloostrikorra järgi linnuses koos elavate vendade eesotsas oli komandör ehk komtuur. Kui orduvaldused laienesid, tekkis meistri ja komtuuride vahele veel üks kiht – provintsipealikud ehk maameistrid.
Kui vaja, võis komtuur kehtestada ka kolmanda söögikorra. Kolm korda nädalas lubati orduvendadel liha süüa. Sõjakäigul need reeglid ei kehtinud.
Ordurüütli elu
Johanniitide ordu liikmeks astuda soovijale loeti ette järgmine tekst:
Hea sõber, sa soovid saada meie ordu liikmeks ja sa oled õigel teel, sest paljud aadlimehed taotlevad tõsiselt oma laste või sõprade vastuvõtmist ja on ülirõõmsad, kui nad saavad neid sellesse ordusse panna. Ja kui sa tahad olla nii suurepärases ja austusväärses seltskonnas ja nii pühas ordus kui seda on hospidali vennaskond, oled sa õigel teel. Aga kui sa soovid seda seetõttu, et näed meid heades riietes, uhkete lahinguratsude seljas ja muretut elu elamas, siis sa eksid, sest kui sa tahad meie hulgas süüa, pead sa paastuma, ja kui sa tahad paastuda, pead sa sööma. Ja kui sa tahad magada, pead sa ärkvel olema, ja kui sa tahad üles tõusta, pead sa magama. Ja sind saadetakse ühele ja teisele poole merd, kohtadesse, mis ei meeldi sulle, ja sa pead sinna minema. Sul tuleb seepärast loobuda kõigist oma soovidest, et täita teiste omi, ja taluda muidki vintsutusi, rohkem kui ma suudaksin sulle kirjeldada.
- Mida said sellest lõigust teada ordurüütlite elu kohta?
Rüütliordude saatus pärast püha maa kaotamist
Vaimulike rüütliordude peamine eesmärk oli püha maa kaitsmine. Sealsete valduste kaotamine tõi kaasa ägeda kriitika. Loomulikult leidus ka neid, kes ihkasid endale ordu varasid. Kõige traagilisemalt läks templirüütlitel, kelle vastu algatas Prantsuse kuningas protsessi, mis lõppes ordu likvideerimisega 1312. aastal.
Johanniitide ordu jätkas moslemitevastast võitlust Vahemere piirkonnas, seades end algul sisse Rhodose saarel. Pärast saare kaotamist sai 1530. aastal uueks asupaigaks Malta. Seepärast tuntakse Johanniitide ordut ka Malta ordu nime all.
Saksa ordu viis 1309. a oma keskuse Preisimaale Marienburgi (tänapäeval Małbork Poolas), kust sai juhtida võitlust paganlike leedulastega. Pärast leedulaste ristimist ja eriti pärast ordu lüüasaamist Tannenbergi ehk Grunwaldi lahingus 1410. aastal oli Saksa ordul taas probleeme oma olemasolu põhjendamisega: paganaid Preisimaa naabruses enam ju polnud. Kõigele vaatamata suutis Saksa ordu Preisi valdusi enda käes hoida kuni 1525. aastani.
Muutused ajas ja rüütliordude pärand
Sõdimine uskmatutega polnud vaimulike rüütliordude ainus eesmärk. Hiliskeskajal oli tähtis ka see, et ordud võimaldasid vaesemate aadlike noorematel poegadel seisusekohaselt ära elada. Mehele, kes ei pärinud muud kui oma isa tiitli, pakkus ordu võimaluse tõusta kõrgele ametipostile. Nii muutusid ordud aadlikorporatsioonideks, kus sõjalisi ja vaimulikke ideaale peeti küll kõrge au sees, kuid mis sõjaväljal enam suurt tähtsust ei omanud.
Vaimulike rüütliordude mõju oli märgata uusaegses aadlikultuuris. Valitsejate õukondades koondusid aadlimehed ilmalikesse rüütliordudesse, mis jagasid vaimulike ordude ristisõjavaimustust ning laenasid neilt ka osa ametinimetusi. Õukonnaordude ametite eraldusmärkidest kasvasid omakorda välja tänapäevalgi mitmesuguste teenete eest antavad ordenid.
Prantsuse kuningas Louis IX asutas 1469. aastal Püha Miikaeli rüütliordu, et siduda riigi tähtsamaid aadlikke tihedamalt kuningaga. Ordu liikmetel oli õigus kanda pildil kujutatud kullast kaelaketti, mille küljes rippus peaingel Miikaeli kujutisega medaljon.
Mõisted
- vaimulik rüütliordu – rüütlite sõjaline vennaskond, mille liikmed andsid mungatõotuse (vaesus, vallalisus, kuulekus) ja pühendusid kiriku kaitsmisele relvaga
- traktaat – arutlus, üksikküsimuse teaduslik käsitlus
- komtuur – kloostrikorra järgi linnuses elavate rüütlite komandör
- orden – aumärk silmapaistvate teenete eest
Küsimused
- Miks tekkisid vaimulikud rüütliordud?
- Mille poolest erines ordurüütel tavalisest rüütlist?
- Kirjelda rüütliordude ülesehitust ja elukorraldust.
- Kuidas said ordudest Euroopas suurmaavaldajad?
- Kuidas kohandusid kolm tähtsaimat rüütliordut pärast püha maa kaotamist muutunud oludega?
