Liivlaste esimene piiskop
Ristisõdadega on otseselt seotud ka keskaja algus Eestis ja Lätis. Kristlik Euroopa n-ö avastas need paigad 12. sajandi lõpus. Läänemere idakallas ei olnud maailmale muidugi ka varem tundmatu: siit kulges läbi viikingite tee itta. Eesti hõimudel oli rahumeelseid ja sõjalisi kontakte nii ida kui ka läänega. Siinsete rahvaste riiklik areng jäi küll naabritele alla, kuid mitte palju. Ka ristiusuga oli olnud kokkupuuteid, ent enamik rahvast järgis paganlikke uskumusi.
1186. aastal Daugava jõe alamjooksule liivlaste maale (tänapäeva Lätis) rajatud Üksküla piiskopkond tähistas suurte muutuste algust. Koos kaupmeestega saabunud esimene piiskop Meinhard rajas kiriku ja linnuse ning hakkas liivlaste seas innukalt misjonitööd tegema. Meinhardi tegevusega kaasnes kirikukoormiste ja mingil määral ka piiskopi ilmaliku võimu kehtestamine, mis kohalikele aga sugugi ei meeldinud. Piiskop sundis ristiusu õpetusest lähtuvalt liivlasi nende tavapärast elukorraldust muutma. Kõik see põhjustas Meinhardi ja kohalike vahel konflikte.
Ristisõja algus
Eriti teravaks läksid liivlaste ja misjonäride vastuolud järgmise piiskopi Bertholdi ajal. Tema taotlusel kuulutas paavst välja ristisõja ja kohale saabusid ristisõdijad. Berthold hukkus esimeses lahingus liivlastega. Sõda laienes tunduvalt kolmanda piiskopi Alberti ajal 1199–1229. Albert alustas Saksamaal vägede kogumisega, Liivimaale saabunud, asutas ta 1201. aastal Riia linna ning tõi piiskopkonna keskuse Ükskülast Riiga. Riia kasvamist toetasid omalt poolt kaupmehed, kes seni olid olnud siin hooajaliselt. Nüüd, kui võim oli kindlamalt sakslaste käes, jäid kaupmehed linna elama.
Ristisõdijad ei tulnud tühjale kohale. Oma valdusi üles ehitades pidid nad arvestama siin varem eksisteerinud võimuvahekordadega. Ristitud liivlaste ja latgalite toetamine ning soov oma valdusi laiendada tõi paratamatult kaasa vastasseisu eestlaste, leedulaste ja venelastega. Ristisõdijad kohanesid siinsete põlisrahvaste sõjapidamiskommetega ja hakkasid samuti korraldama regulaarseid rüüsteretki naabrite juurde.
Ristisõja algus
Issanda aastal 1199 pühitsetakse auväärne Albert, Breemeni toomhärra, piiskopiks. Järgmisel suvel pärast ametissepühitsemist läheb ta Ojamaale (Gotlandile) ja tähistab seal umbes viissada meest ristimärgiga Liivimaale minekuks. Sealt läks ta Taani kaudu edasi ja sai kuningas Knudilt, hertsog Valdemarilt ja peapiiskop Absalonilt kinke. Tagasi pöördunud Saksamaale, tähistab ta ristimärgiga issanda sünnipäeval (s.o jõulude ajal) paljusid Magdeburgis. Seal kroonitakse kuningas Philipp koos abikaasaga. Ka küsitakse sellesama kuninga palge ees otsust, kas Liivimaale ristiretkele läinute vara seatakse paavsti kaitse alla nagu neil, kes Jeruusalemma lähevad. Ja vastati, et see on antud paavsti kaitse alla, kes võrdsustas Liivimaa palverännaku, määrates selle jaoks samuti täieliku pattude andestuse, Jeruusalemma teekonnaga.
(Henriku Liivimaa kroonika, 13. saj)- Kus käis Albert ristisõdijaid värbamas?
- Mida lubas paavst ristisõdijatele? Miks?
LÄTI HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA
Riiast piiskop Alberti ajal lähtunud ristisõdadest teame erakordselt palju seetõttu, et säilinud on nende sündmuste kaasaegse kirja pandud kroonika. Kroonika autor ei upita keskaja kirjamehele omaselt oma vähetähtsat isikut ning jätab oma nime ainult enda teada. Ajaloolased on siiski üksmeelel, et tekstis mitmel puhul mainitud lätlaste preester Henrik ongi tegelikult kroonik ise. Henrik toetus kirjutamisel oma läbielatule, usaldusväärsetele kuuldustele ja vanemate kolleegide mälestustele. Tema peamine eesmärk oli ülistada misjonitegevust ja põhjendada ettevõetud sõjakäike ja vägivalda. Arvatavasti pidi kroonika õigustama Riia piiskopi tähtsust ristiusu levitamisel ja maa allutamisel, vähendades teiste jõudude, eriti Taani kuninga osa.
LIIVLASTE VANEM KAUPO
Vallutajate suhted kohalike vanematega olid keerulised. On teada, et liite nii sõlmiti kui ka murti. Üks järjekindlamaid Riia kristlaste leeri toetajaid oli Toreida liivlaste vanem Kaupo, kes ristiti ilmselt juba piiskop Meinhardi ajal. 1203. aastal võttis Kaupo ette reisi Rooma, kus külastas ka paavsti. Võib vaid ette kujutada, millise mulje jättis see reis katoliku maailma keskusesse liivlaste vanemale. Kaupost sai veendunud kristlane, kes sõdis agaralt riialaste poolel. Kaupo säilitas oma positsiooni ülikuna ja küllap oli teisigi temasuguseid nii liivlaste, latgalite kui ka hiljem eestlaste seas. Kaupo langes Madisepäeva lahingus eestlaste vastu 1217. a.
Mõõgavendade ordu
Samamoodi nagu ristisõdijate riikides Lähis-Idas, sõltus ka Riia võim paljuski hooajalistest ristisõdijatest. Püsivama sõjajõu tagamiseks asutati 1202. a vaimulik rüütliordu, mille liikmed kandsid valge mantli peal mõõga kujutist, seepärast tuntakse seda ordut Mõõgavendade ordu nime all. Kuigi orduvennad pidid kuuletuma piiskopile, olid neil ka omad huvid. Nad kippusid piiskopil üle pea kasvama ja õhutasid teda uusi maid vallutama. Peale orduvendade oli Alberti lähikonnas ilmalikke ülikuid, kes olid samuti huvitatud oma valduste laiendamisest.
Algab eestlaste muistne vabadusvõitlus
1208. aastal tegid ristisõdijad Eestisse esimese sõjakäigu, mille ettekäändeks oli kunagine eestlaste röövitud kaubavoor. Järgnenud 20 aastat kestnud verine sõda näitab ühelt poolt ristisõdijate nõrkust, teiselt poolt aga eestlaste visa vastupanu. Eesti vanemad, kellest kõige kuulsam on Põhja-Sakalat valitsenud Lembitu, suutsid nii mõnelgi korral sõjaväljale tuua laia jõudude koalitsiooni, saarlastest pihkvalaste ja novgorodlasteni. Kuid need liidud polnud kuigi püsivad. Isegi muistse vabadusvõitluse suurimas lahingus, mis peeti 1217. a madisepäeval (21. september), ei osalenud kõik Eesti maakonnad. Lahing lõppes ristisõdijate võidu ja Lembitu langemisega.
Henriku kroonika tüüpilisest sõjapidamisest
Pärast ilmutamise püha (6. jaan 1217) saatsid riialased kõigi liivlaste ja lätlaste juurde ja kogusid suure sõjaväe ja läksid Sakalasse ja võtsid selle maakonna vanemad endale juhtideks ja ugalased tulid nende juurde koos oma sakslastega ja nad liikusid edasi Järvamaale, jaotades oma sõjaväe mööda selle piirkonna külasid ja kihelkondi ja rabasid seda maad suure nuhtlusega, olles Kareda külas kuus päeva paigal, põletades ja rüüstates ja mehi tappes ja naisi ja lapsi vangi võttes, pöördusid suure saagiga Karedale tagasi.
(HLK XX, 6)- Mis aastaajal sõjakäik toimus? Miks just siis?
- Kes olid sakslaste liitlased sõjakäigul Järvamaale?
- Mis sai liitlastest sama aasta madisepäevaks?
KIVILINNUSED, RÜÜTLID, AMMUD JA HEITEMASINAD
Sõjatehnika alal oli ristisõdijatel palju eelised. Nad oskasid kasutada lubimörti, millega sai laduda kivimüüri ja ehitada vastupidavamaid linnuseid. Erinevalt kohalikest võitlesid rüütlid lahingus hobuse seljas ja neil oli kahtlemata ka parem kaitserüü. Samas oli üle mere tulnud rüütleid vähe ja nad sõltusid palju oma kohalikest abivägedest, mille varustus ja sõjapidamisviisid ei erinenud eestlaste omast kuigivõrd. Üks sakslaste kasutatud ja siin varem tundmata relv oli amb, mis oli vibust küll kohmakam, kuid mille nooled olid tunduvalt suurema löögijõuga. Ambu peeti Euroopas nii hirmsaks relvaks, et selle kasutamist kristlaste vastu üritati hoopis ära keelata. Linnuste piiramisel kasutasid ristisõdijad ka kiviheitemasinaid. Sõdade jooksul tehniline ebavõrdsus kahanes. Näiteks õppisid ka eestlased kiviheitemasinaid ehitama ja kasutama.
Mängu astuvad Taani, Rootsi ja Novgorod
Riia ristisõdijatest Eesti vallutamiseks ei piisanud. Seetõttu palus piiskop Albert abi Taani kuningas Valdemar II-lt. Valdemar II maabus 1219. aastal Tallinna kohal ja rajas pärast võidukat lahingut kohalikega sinna oma linnuse. Taani preestrid asusid kiiresti eestlasi ristima ja kuulutasid Põhja-Eesti oma valduseks.
Samal ajal üritasid Eestis kanda kinnitada ka rootslased ja venelased. 1220. aastal vallutasid rootslased Lihula ja rajasid sinna oma linnuse, kuid veel samal aastal hävitasid selle saarlased. 1223. aastal asus Tartusse Novgorodi väesalk, ent sakslased vallutasid linnuse järgmisel aastal tagasi. Eestlased ei moodustanud neis võitlustes ühtset jõudu: kord võitles iga maakond eraldi, kord mindi ühtede vallutajatega teiste vallutajate või koguni teiste Eesti maakondade vastu.
Legendi järgi olevat lipp langenud taevast 1219. a Tallinnas peetud lahingu kõige otsustavamal hetkel. Lipp aitas taanlastel võita ja sellest sai praeguseni kasutusel olev Taani lipp.
Võimuvahekordade selginemine
1227. aastal vallutas ristisõdijate vägi Saaremaa ning suurem sõdimine Eesti pinnal sai selleks korraks läbi. Vallutajate võimustruktuuride korrastamine ja tugipunktide kindlustamine võttis aga veel aega. Eriti teravaks muutus Taani kuninga ja Riia ristisõdijate vahekord. Mõõgavennad ajasid taanlased Eestist minema ning asusid oma võimu kindlustamiseks läbi rääkima Saksa orduga. Umbes samal ajal Preisimaad vallutama hakanud Saksa ordul õnnestus mõõgavennad endaga liita siiski alles pärast seda, kui viimased olid saanud leedulaste käest Saule lahingus 1236. aastal hävitavalt lüüa. Lõplikult rahunes olukord 1238. aastal, kui Saksa ordu tagastas paavsti survel sõlmitud Stensby lepinguga Taani kuningale Põhja-Eesti.
Saarlaste vanemate leping ordumeistriga 1241. aastal
Hinnuseks lubasid nad igalt adramaalt anda pool mõõtu rukist (mida rahvapäraselt punnaks nimetatakse) ja viia selle laeva, mille piiskop või Riia ordumeister omal kulul muretsevad. ... Ilmalike kohtuasjade jaoks võtavad nad kord aastas vastu foogti, nimelt sel ajal, kui hinnust kogutakse; tema mõistab maavanemate nõuandmist mööda kohut...
Lapsetapmise eest annavad nad kolm oseringi trahviks ja ema saab üheksal pühapäeval surnuaial rooska. Samuti see, kes paganliku kombe järgi ohverdab ja kes ohverdada laseb, annavad kumbki pool marka hõbedat. See aga, kes nõnda ohverdab, saab kolmel pühapäeval surnuaial malakat. Kui keegi reedel, suure paastu ajal, apostlipühade- eelsel päeval või palvepäevadel liha sööb, maksab ta pool marka hõbedat. Kui inimesetapmine leiab aset nende endi ja mõne teise maakonna inimeste vahel, siis lunastatakse seda 10 marga hõbedaga. Kihelkonna vaimulike ja kirikute heaks peavad nad kandma samu kohustusi, mis neil oli kombeks enne usust taganemist, ühtlasi kohustudes tagasi andma kõik äravõetud varad.
- Mida lubasid saarlased ordumeistrile?
- Kui tugev paistab lepingu järgi olevat ordumeistri võim saarel?
Ristisõdade lõpp
Ristisõjad Läänemere idakaldal ei olnud aga sellega läbi. Pärast leppimist Taaniga asus Saksa ordu vallutama Kuramaad, mis õnnestus lõplikult alles 13. sajandi teisel poolel. Kaugemal lõunapool sõdis Saksa ordu samal ajal preislastega. Pärast Preisi- ja Kuramaa allutamist sai ordu eesmärgiks leedulaste ristiusustamine. Vaatamata üle 100 aasta kestnud ponnistustele ei õnnestunud ordul Leedut vallutada. Leedu vürstid moodustasid oma riigi ja võtsid ristiusu iseseisvalt vastu alles 1386. aastal.
Küsimused
- Miks tekkis liivlastel misjonäridega konflikt?
- Piiskop Albertit peetakse Liivimaa ristisõja tähtsaimaks käimalükkajaks ja juhiks. Miks?
- Miks kutsuti ellu Mõõgavendade ordu?
- Kas eestlased astusid ühtse rindena vallutajatele vastu? Põhjenda oma arvamust.
- Võrdle ristisõdijate ja eestlaste relvastust.
- Miks jäid eestlased sõjas alla?
- Millal ristisõda Läänemere ääres lõppes?
