Tehnoloogia, meditsiin

Keskaeg ei armastanud muutusi. Ajastu vaimne õhkkond ja valitsev mõttelaad polnud soodus leiutiste ja avastuste tegemiseks ning nende rakendamiseks igapäevaelus. Tehniline uuendus oli hirmus ja patune: kardeti, et see ohustab elu majanduslikku, ühiskondlikku ja vaimset tasakaalu.

Kõikidest ebasoodsatest ja pärssivatest asjaoludest hoolimata võlgneme me keskajale mitte ainult sularahata arveldamise, raamatupidamise ja moodsa panganduse, vaid nii mõnedki tänaseni kasutatavad tehnilised lahendused. Viimaste hulka kuuluvad hammasrattad, nukkvõll, vokiratas, samuti allmaakaevandused. 14. sajandi lõpul võeti kasutusele väntvõll. Olulised tehnilised uuendused olid ka ratasader ja rangid.

Üks põhilisemaid keskaja tehnilisi saavutusi on veski, täpsemalt selle kasutuselevõtt käsitöönduslikus ja isegi tööstuslikus tootmises. Õigupoolest pärineb veski nagu paljud teisedki keskaegsed mehhanismid antiikajast, kuid keskajal arendati seda ideed igakülgselt edasi. Vesiveski oli Euroopas levinud juba 9. sajandil. 12. sajandi lõpul hakati rajama ka tuuleveskeid. Edaspidi õpiti vee- ja tuuleenergiat kasutama paljudes erinevates valdkondades. Tavalistele viljaveskitele lisaks ilmuvad vanutus-, nahaparkimis-, paberi-, sae-, teritus- jms veskid.

Uuenes ka sõjatehnika, näiteks võeti kasutusele amb. Veelgi tähtsam edasiminek oli püssirohu ja tulirelvade kasutuselevõtt. Viimane avaldas soodsat mõju metallurgia arengule.

Metallurgias õpiti keskajal veejõudu kasutama. 14. sajandil pandi tööle esimesed vee jõul töötava lõõtsaga ääsid, mis võimaldasis sulatusahjus temperatuuri tõsta. Tänu sellele sai rauda mitte üksnes pehmeks, vaid täiesti vedelaks muuta, et seda siis vormi valada. Nii sai Euroopas alguse malmivalamine.

Väga tähtis uuendus oli mehaaniline kell, millega sai palju täpsemalt aega mõõta. See muutis inimeste igapäevaelu lihtsamaks. Näiteks oli võimalik kindlaks määrata palgatööliste tööaeg.

Järgmine samm ajamõõtmise arengus oli taskukella leiutamine. Varased tunnikellad töötasid kellapommidega n-ö kaalude põhimõttel. Need said töötada ainult ühes asendis, seetõttu polnud võimalik kella kaasas kanda. Olukord muutus pärast spiraalse kellavedru leiutamist. Umbes aastal 1500 pandi Prantsusmaal ja Lõuna-Saksamaal kokku esimesed taskukellad. Esialgu oli neil ainult tunniosuti ja see ei töötanud ka kuigi täpselt.

Aga mida rohkem kella täiustati, seda väiksemate ühikute kaupa võimaldas see aega mõõta. Kellal oli väga suur roll bürokraatia, majanduse ja ühiskonna arengus ja moderniseerimises, see oli sama tähtis kui trükikunsti leiutamine.

Liikuvate metalltähtedega trükkimise ja trükipressi leiutas Johannes Gutenberg (1398–1468). Ta oli õppinud kullassepa- ja juveliiritööd ning tundis seetõttu hästi metallide töötlemise kunsti. Gutenbergi idee oli valada tähed metallist ja panna siis nendest kokku trükilehekülg. Nii sai trükkida kiiresti, odavalt ja hästi loetavalt. Ajavahemikul 1452–1455 valmis tema töökojas 150 trükitud eksemplari piiblit, hiljem lisandus ilmselt veel 30. Käsitsi oleks kulunud ühe piiblieksemplari ümberkirjutamiseks kolm aastat. Trükikunsti levik tekitas suure nõudluse paberi järele ning üle Euroopa kerkib rohkesti paberiveskeid.

Vaid viisteist aastat pärast Gutenbergi surma töötasid trükikojad kõikjal üle Euroopa: Rootsist kuni Sitsiiliani, Hispaaniast kuni Poola ja Ungarini. Trükisõna levis maailmas niisama epideemiliselt nagu 20. sajandi lõpul internet. Kirikuisade mõtted, vanakreeka klassikud, värsked farsid – selle kõik tegi trükikunst kättesaadavaks, mis varem oli kallis ja haruldane ning mida said lugeda vaid valitud isikud kloostrites või õukonnas.

Keskaja teaduslik meditsiin, mida õpetati ülikoolide arstiteaduskonnas, tugines antiikaja õpetusele. Selle järgi oli inimesel nelja sorti kehamahlu: veri, must sapp, kollane sapp ning lima/röga. Need mahlad pidid olema taskaalus: kui mingit mahla saab rohkem, läheb harmoonia kaduma ja inimene haigestub. Et inimene terveks ravida, tuli ravimeetoditega või ravimitega kehamahlad taas tasakaalu saada.

Oluline osa meditsiini arengus oli Paracelsusel. Ferrara ülikooli meditsiinidoktori kraadiga, peamiselt rändarstina tegutsenud Paracelsus taotles arstiteaduse põhjalikku uuendamist. Baseli ülikooli professorina lasi ta 1527 trükkida reklaamkutse oma loengutele. Selles ta teatas, et tema õpperaamatud ei ole kokku klopsitud antiikautorite või kellegi teise õpikute ja käsiraamatute järgi, vaid vahendavad seda, mida suurim õpetaja kogemus ja tema enese töö on talle õpetanud. Õiged diagnoosid ja mõjusad ravimeetodid tegid Paracelsusest hinnatud arsti. Ta seletas haigusi kui keemilisi protsesse, mida saab mõjutada lihtsate ainetega. Tema arvates võis iga aine olla kas ravim või mürk, kõik olenes doseerimisest. Paracelsus eitas tollal tavalist haavade kinnipõletamist kuuma õliga ja jäsemete kergekäelist amputeerimist. Selle asemel väitis ta, et haavad paranevad kõige paremini, kui nad omapead jätta. Neid on ainult vaja pesta, korralikult siduda ja hoida mustuse eest.