Koolikohustust keskajal polnud. Kooliharidus oli kättesaadav vaid ühiskonna kõrgemale kihile, enamik inimesi olid kirjaoskamatud. Haridus oli vaimulike monopol ja kooliõpetus oli kiriku mõju all. Olulisemad haridusasutused olid varakeskajal kloostrid ning kõrg- ja hiliskeskajal toom- ja katedraalikoolid. Linnakodanikele rajati uut tüüpi kirjutamis- ja lugemis- ehk grammatikakoole. Sealne õpetus vastas hästi kaupmeeste vajadustele. Keskaja koolides oli kooliõpetuse aluseks seitse vaba kunsti. Nendeks olid algastmes grammatika (ladina keel ja kirjutamine), retoorika (kõnekunst) ja dialektika (vaidluskunst) ning kõrgemas astmes aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Tähtsal kohal oli laulmine. Kehaline karistamine oli keskaja koolis väga levinud.
Kõrgkeskajal asutati Euroopa linnades esimesed ülikoolid. Ülikool kujutas endast kutseühingut, mis ühendas kõiki sama linna õppejõude ja üliõpilasi. Keskaja ülikool oli jagatud nelja teaduskonda. Alusõpet anti vabade kunstide teaduskonnas, seejärel läksid üliõpilased kas teoloogia-, õigus- või meditsiiniteaduskonda. Ülikoolis saadud magistrikraad andis õiguse õpetada ja selle eest palka saada. Kõrgeim teaduskraad oli doktorikraad. Ülikooli mõjuvõim tugines vabadustele, mida annetasid neile nende rajajad, kas vaimulikud või ilmalikud maaisandad. Erinevalt kloostritest ülikoolides mitte ainult ei loetud ja mõtiskletud, vaid ka arutleti ja vaieldi. Toomkoolides ja ülikoolides tekkinud uut õpetamis- ja mõtlemisvormi, mis püüab loogika abil Jumalat ja maailma seletada, nimetatakse skolastikaks. Ülikoolist kujunes vaba areen teaduslikeks vaidlusteks.
Kogu keskaja teaduse mõte oli õppida paremini tundma Jumalat ja tema saladusi, seepärast peeti kõrgeimaks teaduseks teoloogiat. Tähtsaim tarkuse allikas oli piibel. Leiti ka, et antiikaja õpetlased on olulised asjad maailmas ära seletanud. Keskaja teadlased tegelesid eelkõige mineviku õpetlaste teadmiste liigitamise ja korrastamisega. Kogemuslik või katseline looduse tundmaõppimine ei tulnud kõne allagi. Antiikaja õpetlastest peeti suurimaks autoriteediks kreeka filosoof Aristotelest.
Keskaeg ei armastanud muutusi. Kardeti, et tehnilised uuendused ohustavad elu tasakaalu. Sellest hoolimata pärinevad keskajast mitmed leiutised, näiteks sularahata arveldamine, raamatupidamine, pangandus ja palju tehnilisi lahendusi – näiteks hammasrattad, nukkvõll, vokiratas, allmaakaevandused, väntvõll, ratasader ja rangid. Kõige tähtsam mehhanism oli veski, mis võimaldas kasutada nii vee kui ka tuule energiat. Sõjatehnika vallas võeti kasutusele amb ning leiutati püssirohi ja tulirelvad. Alguse sai malmivalamine. Väga tähtis uuendus oli mehaaniline kell, mis võimaldas senisest täpsemalt aega arvestada. Liikuvate metalltähtedega trükkimise ja trükipressi leiutas Johannes Gutenberg (1398–1468). Varsti pärast seda kerkisid kõikjal Euroopas trükikojad.
Keskaja arstiteadus tugines antiikaja õpetusele. Inimeses olevad kehamahlad tuli selle järgi ravimitega tasakaalu saada. Oluline osa meditsiini arengus oli Paracelsusel. Paracelsus taotles arstiteaduse põhjalikku uuendamist. Õiged diagnoosid ja mõjusad ravimeetodid tegid temast hinnatud arsti. Ta seletas haigusi kui keemilisi protsesse, mida saab mõjutada lihtsate ainetega. Tema arvates võis iga aine olla nii ravim kui ka mürk, kõik olenes doseerimisest.
Arutlemiseks
- Mida head ja mida halba oli selles, et kooliõpetus oli kiriku mõju all?
- Mille poolest erineb tänapäeva kooli õppekava keskaja kooli omast? Kas õpetatavad ained on suures osas samad või erinevad?
- Miks rajati esimesed ülikoolid linnadesse, aga mitte maale kloostrite juurde? Millised muutused ühiskonnas võisid olla selle põhjuseks?
- Milline oleks võinud olla ülikoolide mõju, kui maaisandad poleks neile vabadusi ja eelisõigusi andnud?
- Milline oleks tänapäeva ühiskond ilma keskaegsete leiutisteta?
