Lehed on tõenäoliselt taimede ilmekaimad osad. Kuju võib neil kõigil küll erinev olla, kuid värvus on tavaliselt roheline. Siiski torkab aedades-parkides silma ka punaste lehtedega vahtrate vorme, tumepunaste lehtedega kukerpuusorte jne. Sügisel, külmade saabudes, muutuvad rohelised lehed värviliseks – kollaseks, punaseks, pruuniks.
- Mis tähtsus on lehtedel?
- Milline on lehtede sise- ja välisehitus?
- Millised on lihtlehed, millised liitlehed?
Lehe välisehitus
Lehe väliskuju sõltub taime liigist.
Lehed arenevad võsul kasvavatest lehepungadest. Lehed koosnevad tavaliselt leherootsust ja lehelabast. Leherootsu jätkuks lehelabal on pearood ja külgrood. Kõrrelistel ja putkedel leheroots puudub ning lehe alumine osa ümbritseb vart lehetupena. Leheroots puudub näiteks ka hõlmikpuul.
Kõrvenõgese leht. Kõrrelise leht
Lehes toimub fotosüntees, selleks aga on vaja palju valgust. Seepärast ongi leht muutunud võimalikult suureks, olles samal ajal suhteliselt õhuke. Leherootsu liikuvus võimaldab lehel alati päikese suunas pöörduda. Eriti hästi on see näha toataimede juures, kes keeravad oma lehed alati akna poole, kuna seal on kõige valgem.
Paljudel lehtedel on lehelaba üks tervik, neid nimetatakse lihtlehtedeks. Lihtlehed on sirelil, võilillel, sinilillel, kõrvenõgesel, maikellukesel jpt. Lehelaba kuju erineb liigiti. Siit leiame sireli südaja lehe, metspipra neerja lehe, võilille lõhise lehe, raudrohu jaguse lehe ning kortslehe hõlmise lehe. Sama lugu on leheservaga. See võib olla terve, saagjas, täkiline, hambuline jne.
Ühele leherootsule võib kinnituda ka rohkem lehelabasid kui üks. Sellisel juhul on tegemist liitlehega. Ühte punkti kinnituvaid hobukastani- või ristikheinalehekesi nimetatakse sõrmjateks, ühisele leherootsule paaridena kinnituvaid saare- ja hernelehti aga sulgjateks.
Leheroodude paiknemine lehel erineb samuti taimeliigiti. Leherood tekivad lehes sisalduvatest juhtkimpudest. Leheroodude ülesanne on toitainete juhtimine, aga need on olulised ka lehtede toetamisel. Kõige tavalisem roodumise tüüp on sireli sulgroodne roodumine, kus pearooga ühinevad väiksemad külgrood. Vahtra hõlmisel lehel on sõrmroodne roodumine, kus leherootsu alusel jaguneb pearood igasse hõlma suunduvaks külgrooks. Maikellukese kaarroodse lehe puhul läbivad rood rööpselt kogu lehte, ühinedes selle alusel ja tipus.
Täiesti erilised lehed on okaspuudel. Nende lehed on muutunud lühemateks või pikemateks peenikesteks okasteks.
Huvitav
Lehtede mõõtmed võivad olla väga erinevad. Kui puude lehed on enam-vähem sarnastes mõõtmetes nii pikkuses kui ka laiuses, siis näiteks kõrreliste lehed on tihti kitsad, aga suhteliselt pikad. Erilised on ka veetaimede suhteliselt laiad vee pinnal ujuvad lehed. Maailma suurimad lehed – peaaegu 3-meetrise läbimõõduga – on vesiroosiliste hulka kuuluval amasoonase viktoorial.
Lehestik
Taime lehed asuvad lehestikus.
Kõiki taime lehti kokku nimetatakse lehestikuks. Erinevatel taimeliikidel paiknevad lehed võsul erinevalt. Sellist paiknemist nimetatakse leheseisuks. Vahelduvad lehed paiknevad varrel üle ühe, vastakud lehed aga koos mõlemal pool vart. Kui lehti kinnitub ühele kohale rohkem kui kaks, siis on tegemist männaselise leheseisuga.
 Vastak leheseis pusurohul
|  Vahelduv leheseis raudrohul
|
Mõnel taimel on erineva kujuga lehed.
Tavaliselt on ühel taimel ikka ühesugused lehed, aga on ka selliseid, kellel on need erinevad. Näiteks veetaim särjesilmal on vees olevad lehed pehmed, peenikesed ja tihedalt harunenud, et oleks võimalik veest piisavalt vajalikke aineid saada. Veepinnale ulatuvad lehed on nahkjad ja tugevad. Sarnast lehtede erinevust võib märgata ka teistel veetaimedel, näiteks jõgi-kõõluslehel ja jõgiputkel.
Muundunud lehed
Säilitusaineid hoidva sibula lehtedest rääkisime juba võsu juures. Sarnaselt sibulaga säilitab lehtedes varuaineid näiteks ka kapsas. Ronimiskinnitumisfunktsiooni täitmiseks on hernel liitlehe tipmine leheke muundundud köitraoks. Karuohaka lehehõlmade servad ja tipud on muutunud kaitsvateks ogadeks. Ogadeks on muutunud ka kukerpuu lehealustel paiknevad lisalehed. Mõnedes toitainetevaestes kasvukohtades, näiteks soos, elavad taimed on aga lisatoidu hankimiseks arendanud väga erilise muundunud lehe. Ümaralehine ja pikalehine huulhein püüavad lisaks putukaid. Nende pisikesed lehed on kaetud näärmekarvadega, millele kleepub sinna sattunud putukas, huulheina leht rullub aeglaselt kokku ning seedib putuka. Sarnaselt käitub ka meie teine putuktoiduline taim – võipätakas.
Huvitav
Lehtede eluiga on erinevatel taimedel väga erinev. Kui meie kliimavöötmes on see tavaliselt umbes viis kuud, siis troopikas võib see olla oluliselt pikem: 1–10 aastat. Täiesti eriline on Aafrikas kasvav velvitšia, kelle kaks pikka lehte võivad kasvada pea 100-aastaseks.
Lehe siseehitus
Lehte katavad mõlemalt poolt tihedalt paiknevad kattekoe rakud. Lehe sisemuse täidab põhikude. Lehe pealmises pooles koosneb see üksteise kõrval paiknevatest pikkadest rakkudest – sammaskoest. Sammaskoe all paikneb korrapäratu kujuga kobekude. Viimase rakkude vahel on palju tühimikke, mille kaudu saavad liikuda veeaur ning teised gaasid. Kobekoe rakkudes leidub eriti palju kloroplaste, neis toimub fotosüntees. Kattekoe rakkudes kloroplaste ei ole. Kobekoes paiknevad ka leheroode moodustavad juhtkoerakud.
Gaasivahetuseks ja vee aurumiseks on lehtede pinnal, tavaliselt lehe alaküljel, erilised õhulõhed. Gaasivahetuse kontrollimiseks piiravad õhulõhesid erilised sulgrakud, mille vahele jääb õhupilu. Sulgrakud on kloroplaste sisaldavad rakud, mille turgor võib fotosünteesi käigus muutuda. Fotosünteesil turgor suureneb. Sulgrakk imab vett ja paisub ning õhupilu avaneb. Turgori langedes õhupilu sulgub.
Lehtede varisemine
Taimede lehed on toitainete tootmise kohaks, kuid sinna jäävad ka erinevad eritatavad ained. Et vabaneda mürgistest ainetest ja piirata veekadu talvel kasututest lehtedest, langetab enamik lehtpuid sügisel oma lehed.
Suve teisel poolel hakkab leherootsu alusele kujunema lehe eralduskiht. Külmade saabudes tekib eralduskihi alla korgikiht, mis katab pärast lehe langemist oksale jäänud armi. Enne lehtede varisemist liiguvad lehtedes olnud toitained puu okstesse ja tüvesse. Lehtedes olnud klorofüll laguneb ning lehe värvus muutub teiste pigmentide toimel kollaseks või punakaks. Lehtede varisemine on oluline ka aurumise vähendamise seisukohalt. Külmaga taimede elutegevus aeglustub ja lehtede kaudu oleks aurumine liiga suur. Samuti oleks laiad lehed sadava lume all puude okstele koormaks ning need võiksid murduda. Okaspuude okkad, mille kaudu aurumine on oluliselt väiksem, vahetuvad järk-järgult, tekitamata olukorda, kus puu oleks okastest täiesti paljas.
Lehtede kasutamine
Lehtede kasutamine on väga laialdane.
Eelkõige kasutab inimene lehti toiduks. Süüakse kapsa, salati, spinati, sibula jt taimede lehti, rabarberi ja selleri leherootsusid. Teepõõsa lehtedest tehakse teed. Teed tehakse ka mitmetest meie kodumaiste taimede lehtedest: piparmündist, nurmenukust, põdrakanepist, leesikast jt. Heintaimede lehed koos vartega on väga olulisel kohal loomasöödana, eriti olulised on siin kõrrelised. Paljud taimelehed leiavad kasutust meditsiinis ja parfümeeriatööstuses.
Oluline
- Leht koosneb lehelabast ja leheroodudest.
- Leherood on lehes paiknevad juhtkoe kimbud.
- Vee aurumist taimes reguleerivad taimelehtede õhulõhed.
- Lehe kobekoes sisalduvad kloroplastid osalevad fotosünteesis.
- Külmade saabudes puude lehed varisevad.
Küsimused
- Millised võivad olla lehelaba vormid? Too näiteid erinevatest taimeliikidest.
- Iseloomusta lehe ülesandeid.
- Kuidas asetsevad lehed taimel? Too erinevaid leheseisu näiteid.
- Mille poolest on lehe siseehitus eriline?
- Kuidas töötavad õhulõhed?
- Miks lehed sügiseti varisevad?
- Kuidas kasutad lehti sina?
