Õitsemine ja tolmlemine

Erinevad taimed hakkavad õitsema erineval ajal ja õitsemine on erineva pikkusega. Palju sõltub siin liigist ja ilmastiku­tingimustest.

  • Mis on õitsemine?
  • Kuidas toimub tolmlemine?
  • Mis on viljastumine?

Õitsemine

Õitsemine on õite areng alates õiepungade avanemisest kuni nende tolmlemise lõpuni. Ühe­aastased taimed hakkavad tavaliselt õitsema umbes kuu aega peale idanemist. Kahe­aastased taimed aga õitsevad teisel eluaastal (porgand, kaalikas). Mitme­aastased taimed hakkavad õitsema alles 3–4 aasta vanusena. Puudel võib see aeg olla isegi 10 aastat või rohkem. Kesk­konna­tingimused võivad seda protsessi kiirendada või aeglustada. Kõik ühe- ja kaheaastased taimed õitsevad ja viljuvad vaid korra elu jooksul.

Taimed õitsevad erinevatel aegadel.

Meie kliimavöötmes õitseb enamik taimedest kevadel ja varasuvel. Sügise poole õitsevaid taimi on oluliselt vähem.

Õitsemise kestus on liigiti väga erinev. See võib olla mõne­kümnest minutist päevade või nädalateni. Meie taimedest on lühima õitsemise ajaga ümara­lehine huulhein, kelle õis püsib paar tundi.

Mitmetele taimedele, kelle õis püsib mitu päeva, on ise­loomulik, et päikseta ja vihmase ilma korral õis sulgub. Sellised on paljud korvõielised. Nende õied sulguvad ka ööseks. See on kaitse paljunemiseks eba­sobivate tingimuste vastu.

Huvitav

Öökuninganna

Tuntud lühiõitseja taim on suure­õieline kuukaktus ehk öökuninganna. Tema hilisõhtul puhkev suur­sugune õis närbub juba esimestel öötundidel.

Öökuninganna

Lillekell

Hommikuse lillede õite avanemise ja õhtuse sulgumise järgi on võimalik kaunis täpselt määrata kellaaega. Rootsi botaanik Carl von Linné pani erinevate lilleõite avanemise ja sulgumise järgi kokku nn lillekella. 19. sajandil püüti tema tähele­panekuid järgides lillekelli rajada mitmetes botaanika­aedades.

Lillede päevarütme uurides koostas Linné nn lillekella.
​Carl von Linné

Õies toimub tolmlemine

Tähtsaim õies toimuv protsess on viljastumine, mille eelduseks on tolmlemine. Tolmlemine on tolmu­terade sattumine emaka­suudmele. See pealtnäha lihtne protsess võib olla kaunis keeruline.

Lihtsaim tolmlemise viis on isetolmlemine. Siin on emaka­suudmele sattunud õietolm pärit sama õie tolmukailt. Kui õietolm pärineb teiselt taimelt, on tegemist võõrtolmlemise ehk risttolmlemisega. Taimede arengu seisukohalt on olulisem just nimelt rist­tolmlemine, sest ainult nii tagatakse mitme taime parimate omaduste edasi­andmine järglas­taimele. Isetolmlemise takistamiseks on välja arenenud lahk­sugulised ehk kahe­kojalised taimed. Mitmetel ühe­kojalistel taimedel on välja kujunenud sugu­organite valmimise erinev ajastatus. See tähendab, et emakas ja tolmukad saavad sugu­küpseks erineval ajal (põdrakanep). Ajaks, kui õie emakas saab sugu­küpseks, on sama õie tolmukad juba närbunud. Mõnedel taimedel (nurmenukk) arenevad erinevad õied. Osal õitest on emaka­kael tolmukatest oluliselt pikem, osal õitest vastupidi. Nii tolmleb pikema emaka­suudmega õis teiselt õielt pärit õietolmuga. Mitmetel kõrrelistel (oder, kaer) toimub tolmlemine juba enne õie avanemist. Mõned taimed on „mõtelnud” aga n-ö varu­variandi peale. Näiteks asuvad kuninga­kübara noorel õiel tolmukad tihedalt vastu õiepõhja, andes nii võimaluse võõr­tolmlemiseks. Pikemaks kasvavad nad alles vanemates õites, ulatuvad siis emakani ja saavad õie ise tolmeldada.

Kuningakübar on eelkõige võõrtolmleja.
Nurmenukul leiame erinevate õitega taimi.

Et tolmlemine ikka aset leiaks, kasutavad taimed erinevaid lisa­võimalusi. Neiks on tuul­tolmlemine ning putuk­tolmlemine.

Tuultolmlemine

Nii nagu nimi ütleb, toimub tuul­tolmlemine tuule abil. Tuul­tolmlejate taimede tolmukad on tuulele avatud ja väga liikuvad. Kõrrelistel (rukis) ulatuvad pikkadel tolmuka­niitidel tolmuka­pead pähikutest välja. Osal kõrrelistest hakkab kõrs võnkuma isegi kerge õhu­liikumise peale. Sarnaselt toimub tolmlemine ka männil, mille isaskäbid paiknevad võrsete tippudes. Kasel, lepal ja sarapuul paiknevad tolmukad pikkades rippuvates urbades, mis kergesti tuule käes liiguvad. Tamme isasõied on koondunud samuti urbadesse, kuigi need on veidike teise kujuga, meenutades eba­korra­pärast helmekeed.

Tolmuterade hulk on tuultolmlejatel väga suur, sest enamik neist ei jõua ees­märgini. Männi õitsemise ajal võib männikus olla lausa õie­tolmu­kord. Tuul­tolmlejate emasõied on suhteliselt pisikesed. Näiteks ulatub sarapuu emasõiel pungast välja üksnes punakas emaka­suudmete kimp.

Sarapuu on ühekojaline tuultolmleja taim.
Sarapuu isasõied asuvad urbades.
Sarapuu emasõied on pungakujulised. Välja ulatuvad üksnes punased emakasuudmed.

Putuktolmlemine

Enamik meie taimedest aga kasutab tolmlemisel putukate abi. Neid nimetatakse putuk­tolmlejateks. Putukate ligi­meelitamiseks on taimedel igasuguseid nippe. Õied pakuvad tolmeldajatele toitu – õietolmu ja erilistes mahutites ehk nektaariumides valmivat magusat nestet. Kasutatakse erinevaid lõhnu ja silma­torkava kuju või värvusega õisikuid. Mitmed õied (salvei, käpalised) on kujunenud lausa lõksuks, kus teel magusa nektarini saab putukas tingimata õie­tolmuga kokku, jättes järgmisel õiel seda emaka­suudmele. Erilise meetodi putukate meelitamiseks on välja arendanud üks käpalistest – kärbesõis. Nimelt meenutab tema õis nii lõhnalt kui ka välimuselt emast putukat. Kohale lennanud isane kaevur­herilane püüab õiega paljuneda ning kannab õietolmu edasi vajalikku kohta. Olulisemad tolmeldaja­putukad on mesilased ja kimalased, liblikad, mõned kärbselised ning mardikalised.

Õiepõrnikas härjasilma õiel
Kärbesõie õied on kärbse välimusega.
Kuldkinga kollane huul on sellise ehitusega, et selle suudmele sattunud putukad kukuvad libedal pinnal huule sisemusse, kust pääsevad välja üksnes mööda karvadega kaetud tagaseina, mis viib emaka alt välja. Nii aitavad putukad kuldkingal tolmelda.

Tolmlemise tulemuseks on viljastumine.

Tolmlemine on oma ülesande täitnud, kui tolmutera on sattunud emaka­suudmele. Emaka­suudmele sattunud tolmutera hakkab erinevate keemiliste ainete toimel kasvama ning moodustub tolmutoru. Tolmutoru kasvab piki emaka­kaela ning tungib sigimikku. Tolmutorus asub kaks seemne­rakku, mis tungivad läbi seemne­algmete katetes olevate pilude ning jõuavad seemne­algme keskel paiknevasse lootekotti. Siin ühineb üks seemne­rakk munarakuga. Toimub viljastumine ning arenema hakkab seeme. Teine seemne­rakk ühineb lootekoti keskel oleva väiksema rakuga, millest hakkab arenema toitekude. Nii toimub õistaimedel nn kaheli­viljastumine.

Huvitav

Troopiliste taimede tolmeldajateks on lisaks putukatele ka linnud (koolibrid), nahkhiired ja isegi väikesed imetajad.

Õiest nektarit imev koolibri ei istu õiel, vaid on pidevalt lennus.
Bambus

Troopikas kasvab mitmeaastaseid taimi, kes õitsemise ja viljumise järel surevad. Sellised on näiteks bambus (pildil) ning mõned palmi ja agaavi liigid.

Mõisted

Tolmlemine · Viljastumine

Oluline

  • Õitsemine on õite areng alates õiepungade avanemisest kuni nende tolmlemise lõpuni.
  • Õietolmu kandumist emakasuudmele nimetatakse tolmlemiseks.
  • Isetolmlemise puhul pärinevad emakasuudmele sattunud tolmuterad samast õiest.
  • Võõrtolmlemise puhul pärinevad tolmuterad teistest õitest.
  • Viljastumine on seemneraku ühinemine munarakuga.
  • Viljastumine toimub sigimikus.

Küsimused

  1. Võrdle tuul- ja putuktolmlemist. Mille poolest on need efektiivsed või ebaefektiivsed tolmlemise võimalused? Milleks on tolmlemine vajalik?
  2. Mis on viljastumise eelduseks?
  3. Mida tähendab mõiste „kaheliviljastumine“?