Seeme ja vili

Pärast viljastumist hakkavad sigimikus arenema seemned. Kui mitu seemne­alget viljastatakse, nii mitu seemet ka areneb. Seeme ise on taime omapärane arengu­järk, kus taime elu­tegevus on ootefaasis. Selles arengu­järgus levivad muidu suhteliselt liikumatud taimed uutesse kasvu­paikadesse. Seeme talub hästi eba­soodsaid elu­tingimusi ning võib oma elu­võime säilitada väga pikaks ajaks. Soodsates tingimustes hakkab seemnest arenema uus taim.

Seemet ümbritseb tugev mitmekihiline seemnekest. Seemne­kest kaitseb seemet välis­tingimuste eest. Arenev seeme kinnitub nn jala abil sigimiku seinale, valminud seemnel on sellel kinnitus­kohal näha seemne­naba – väike arm, ning seemne­pilu – väike ava, mille kaudu seeme hingab ja mille kaudu pääseb seemnesse vajalik vesi. Seemne­kesta võib ümbritseda seemnerüü. Näiteks võimaldab vesiroosi õhurikas seemne­rüü seemnel vee peal püsida ning nii vee abil levida. Jugapuu ja kikkapuu seemne­rüüd on punased ja mahlakad ning meenutavad vilju. Sinilille ja lõokannuse seemne­rüü on kaetud erilise nestega, mis jällegi on oluline seemnete levimisel.

Seemne olulisem osa on idu, mis koosneb idu­lehtedest ja idupungast. Idu on see, mis taime idanemisel seemnest kasvama hakkab. Enamik seemnest aga on täidetud varu­ainetega, milleks võivad olla tärklis, õlitilgad või valgu­terad. Neid varu­aineid hakkab tärkav taim kasutama idanemisel. Seemne toidu­varude hulk sõltub seemne levimis­viisist ja idanemis­kesk­konnast. Seemned, mis levivad näiteks tuule abil, peavad olema võimalikult kerged. Seetõttu on nende toit­ainete varu väike, kuid arv küünib tavaliselt tuhandeteni. Muude levimis­viisidega seemned on varustatud suurema hulga varu­ainetega, kuid nende hulk on väiksem.

Varuained on koondunud peamiselt idu­lehtedesse. Idu­lehtede arvu põhjal võib taimed jaotada kahte suurde rühma: ühe­idu­lehelised taimed (kõrrelised, sh teraviljad, liiliad) ja kahe­idu­lehelised taimed (enamik taimi). Ühe­idu­lehelise taime nisu seeme ehk teris on pikliku kujuga. Selle teravamas otsas paiknevad idu erinevad osad. Idu osi katab lehvikuna õhuke iduleht, mis eraldab idu osad varu­ainetest. Kahe­idu­lehelisel taimel, näiteks aedoal, paiknevad idu osad kahe idulehe vahel. Kahe­idu­lehelise seemet on võimalik jagada kaheks pooleks ja seemne­kest eraldub kergesti. Ühe­idu­lehelise taime seemne­kest on seemne ülejäänud osadega tugevasti kokku kasvanud.

Vahetult peale seemne valmimist järgneb puhke­periood, mille jooksul idanemist ei toimu. Erinevatel taimedel on puhke­periood erinev, roht­taimedel oluliselt lühem kui puit­taimedel. Idanemiseks on vajalik vee, soojuse, valguse ja õhu olemas­olu. Aga on ka seemneid, mis hakkavad arenema üksnes pimedas. Soodsates tingimustes järgneb idanemisele noore taime areng.

Kui seemnealgmetest arenevad seemned, siis õiest endast areneb välja vili. Viljade suurus on erinevatel taimedel väga erinev. Kui kõrvitsa või arbuusi vili võib kaaluda kümneid kilosid, siis näiteks puju vili kaalub kõigest kümnendik milli­grammi. Ka viljade kuju võib olla väga erinev. On kerajaid, piklikke, paela­kujulisi vilju jne. Tihti on viljad kaetud mitme­suguste näsade ja välja­kasvudega. Valmimis­järgus viljad on rohelised, kuid viljade valmides värvus üldjuhul muutub. Palju on viljade värvuses punast (tomat, pihlakas), aga ka kollast (kõrvits, ploom) ja isegi tumesinist või violetjat (ploom, baklažaan).