Vetikad

Ujuma minnes otsime veekogus ikka kohta, kus selge põhi näha oleks, mitte aga kohta, kus kasvavad mingid taimed. Suure osa vees kasvavatest taimedest moodustavad vetikad.

  • Mille poolest on vetikad erilised?
  • Milline on vetikate ehitus?
  • Milline on vetikate tähtsus?

Vetikate rühmad

Vetikate rühmad

Vetikad on lihtsaima ehitusega taimed.

Vetikad on kõige madalamal arengu­tasemel taimed. Neil puuduvad juured, varred ja lehed. Nende osadeks eristumata keha nimetatakse talluseks. Algelisust näitab ka see, et vetikate hulgas esineb üherakulisi liike. Teistes taime­rühmades neid ei esine. Vastavalt rakkude arvule saab vetikad jaotada ainu­rakseteks ja hulk­rakseteks vetikateks.

Ainuraksed vetikad

Ainuraksed vetikad elavad põhiliselt magevees. Kõige tavalisemad üherakulised vetikad on kopp­vetikas, klorella ja pleurokokk.

Koppvetikas sarnaneb mõnel määral rohelise silm­viburlasega. Ka temal on viburid ning valgus­tundlik silmtäpp. Valgus­tundlikku silmtäppi kasutab ta liikumiseks veekogu valgemasse ossa, kus on soodsamad tingimused foto­sünteesiks. Suve­perioodil paljuneb kopp­vetikas eostega, kuid sügisel sugulisel teel. Selleks moodustuvad kopp­vetika raku sees sugurakud. Kestast vabanedes ujuvad need vabalt ringi ning liituvad paari­kaupa ja tekitavad ümber tugeva kesta, milles elatakse külm periood üle. Kevadel kest hävib ning raku sisu jaguneb neljaks kopp­vetikaks.

Koppvetikat võib leida ka väikestes lompides.

Klorella on viburiteta vetikas. See väike ainu­rakne võib elada vabalt vee­kogudes ja niiskel maa­pinnal, aga ka sümbioosis samblike ja lihtsamate selg­rootutega (hüdra ja vesikelluke). Erinevalt kopp­vetikast paljuneb klorella üksnes eostega.

Klorella elutseb mageveekogudes.

Pleurokokk on üks väheseid vetikaid, kes on kohastunud eluks mais­maal. Pleurokoki kolooniaid leiame puu­tüvedelt, kivi­müüridelt ja mujalt, kus nad moodustavad roheka kirme. Eriti ohtralt paljuneb pleuro­kokk kevadeti, niiskes ümbruses. Tema rakku katab tugev tselluloos­kest, mis kaitseb muuhulgas ka kuivamise eest. Pleuro­kokk paljuneb üksnes pooldudes.

Pleurokoki koloonia puutüvel

Mõned ainuraksete vetikate liigid elavad kolooniates.

Koloonialise eluviisiga vetikatest on levinuim keras­viburlane. Selle nööp­nõela­pea suuruse vetika kehas asub tuhandeid viburitega rakke, mis on omavahel ühendatud tsüto­plasma väätide kaudu. Keras­viburlase koloonia sees on sültjas siseaine. Keras­viburlase rakud suudavad koordineeritult tegutseda, kuid neil ei ole hulk­raksetele organismidele omast raku­üles­annete jaotumist. Keras­viburlane on võimeline vee­kogus liikuma endale soodsasse paika. Paljunedes moodustuvad ema­koloonia sisse väiksemad tütar­kolooniad.

Kerasviburlase koloonia rakkudel esineb tööjaotus.

Hulkraksed vetikad

Rohevetikad on rohelise värvusega.

Rohevetikad on vetikate liigirikkaim rühm. Lihtsaimad neist on niitja tallusega ning arenenumad plaatja tallusega.

Vesijuus on imepeenike roheline vetikas, mis kinnitub vee­alustele objektidele ning hõljub nii vabalt vees. Tavaliselt on selliseid ime­peenikesi vetikaid koos tuhandeid ja nad on kiire­voolulistes jõgedes ja ojades kergesti nähtavad. Vesijuus võib paljuneda kas vegetatiivselt, eostega või suguliselt. Vesijuus on üks vee puhtuse indikaator­liike, kes elab üksnes puhtas vees.

Vesijuukse pikad ja peened niidid

Keermikvetikas sarnaneb väliskujult vesi­juuksega, kuid tema elu­paigaks on seisu­vee­kogud – järved ja tiigid. Selle tingib asjaolu, et keermik­vetikas ei kinnitu kuskile, vaid hõljub vees vabalt ringi. Keermik­vetika nimi tuleneb tema kloro­plastide asetusest – need asuvad rakus spiraalselt. Keermik­vetika üksik niit on silmale peaaegu nähtamatu, kuid nagu ka vesijuus, esinevad nad koos suurte kogumikena. Keermik­vetika liikumise järgi on hea ennustada ilma. Kui õhurõhk langeb, siis tõusevad vetika­niidid vee pinnale ning kõrgema rõhu korral vajuvad sügavamale vee sisse. Selle nähtuse tõttu tundub järvevesi ilusa ilmaga selgem kui halva ilmaga.

Pruunvetikad on pruuni värvi.

Pruunvetikad on meredes elavatest vetikatest ühed suurimad. Meie ranniku­mere tavalisim pruun­vetikas on põisadru. Põisadrul on lindi­kujuline harunenud tallus. Vetikas kinnitub põhjale erilise haard­ketta abil. Talluse harude ülemistes osades asuvad õhupõied, mis aitavad taimedel püsida püsti­asendis. Tormiga kisuvad lained adru lahti ning kuhjavad randa adruvalle, mis lagunedes tugevalt lõhnavad. Sellest ka mere spetsiifiline lõhn kuumade suve­ilmadega.

Põisadru võib kasvada kuni kolmveerand meetri pikkuseks.

Punavetikad on punast värvi.

Punavetikad suudavad elada palju sügavamas vees kui pruun­vetikad. See on võimalik selle tõttu, et nad suudavad kasutada oluliselt nõrgemat valgust kui teised vetika­liigid. Nende tallus on tavaliselt põõsa­kujuline. Enamasti on puna­vetikad troopiliste merede taimed. Meie ranniku­meres on tuntuim puna­vetikas agarik. Agariku põõsasjas tallus kinnitub kividele või otse mere­põhjale, aga esineb ka kinnitamata vorme.

Agarikust saadavat ainet vajatakse kondiitritööstuses.

Vetikate tähtsus

Vetikad on veekogudes enamiku toidu­ahelate algus­lüliks. Foto­sünteesides rikastavad nad kesk­konda hapnikuga.

Vetikate liikide juures oli juba juttu võimalusest määrata erinevate vetika­liikide põhjal vee puhtus­astet. Kuumadel suve­perioodidel hakkavad ainu­raksed vetikad massiliselt paljunema ning nende intensiivis­tunud elu­tegevuse tagajärjel hakkab vees vähenema hapniku sisaldus, vesi roiskub ning võib saastuda mürgiste elu­tegevus­jääkidega. Sellist nähtust nimetakse vee­õitsenguks.

Inimesed kasutavad mitmeid vetikaid toiduks. Sellised vetikad on mere­kapsas ja Jaapani köögist meieni jõudnud nori. Agarist saadakse magusa­tööstuses kasutatavat tarrendavat ainet. Seda lisatakse paberi­tööstuses ka paberi koostisesse.

Merekapsaks kutsutava lehtadru noored lehed on söödavad.

Rannaäärsetes piirkondades kasutatakse randa uhutud põis­adrut põldudel väetisena. Samuti söödetakse seda lammastele.

Kiiresti paljunev klorella on erinevates teaduslikes uuringutes väärtuslikuks bioloogiliseks vaatlus- ja katsealuseks.

Oluline

  • Üherakulised vetikad elavad peamiselt magevees.
  • Pleurokokk on maismaal elav ainurakne vetikas.
  • Koppvetikas on varustatud viburite ja silmtäpiga.
  • Kerasviburlaste koloonia koosneb tuhandetest viburitega varustatud ainuraksetest vetikatest.
  • Hulkraksed vetikad jaotatakse rohe-, puna- ja pruunvetikateks.
  • Hulkraksed vetikad elavad peamiselt soolases vees.

Küsimused

  1. Võrdle ainuraksete vetikate liikide paljunemist.
  2. Millised kohastumused on pleurokokil tekkinud seoses eluga maismaal?
  3. Mille poolest erinevad ja sarnanevad juusvetikas ja keermikvetikas?
  4. Võrdle näidete abil hulkraksete vetikate talluse ehitust. Millise eluviisiga on nad kohanenud?
  5. Mille poolest on vetikad kasulikud ja mille poolest kahjulikud?
  6. Kuidas kasutab inimene vetikaid?