Sel aastal oleme juba õppinud tundma ainurakseid organisme baktereid ja eraldi seisva rühmana viiruseid, ainurakseid algloomi, ainurakseid ja hulkrakseid seeni ning ainurakseid ja hulkrakseid taimi. Eelmisel õppeaastal õppisime tundma hulkrakseid selgroogseid loomi. Natukene pöörasime tähelepanu ka selgrootutele loomadele. Selgroogseteks nimetatakse neid loomi, kellel on toeks selgroog. Selgrootutel loomadel, nagu nimetuski ütleb, selgroog puudub. Kui lugeda kokku kõik Maal elavate loomade liigid, siis moodustavad selgrootud rohkem kui 98% teadaolevatest liikidest.
- Millised on selgroogsete ja selgrootute loomade tunnused?
- Millised on selgrootute peamised hõimkonnad?
Selgroogsete ja selgrootute loomade võrdlus
Selgroogsed loomad on selgrootutest arenenumad.
Selgroogsete keha toetavad selgroog ja sellega seonduvad luud. Neil on hästi välja arenenud närvisüsteem ja teised elundkonnad. Seetõttu taluvad selgroogsed loomad hästi keskkonnamuutusi ning suudavad kiiresti reageerida erinevatele ärritajatele.
Selgroogsete sisetoes jaotub neljaks suureks osaks: selgroog, kolju, rinnakorv ja jäsemed. Kõik see võimaldab selgroogsetel suhteliselt suureks kasvada.
Selgrootututel esineb valdavalt välistoes ehk välisskelett, mis koosneb räni- või lubiainest või kitiinist, osal liikidest keha pinnal paiknevast kehaseinast. Välistoes aga on keha mõõtmeid piiravaks teguriks. Kui kujutada näiteks kärbse skeletti lihtsustatult ette toruna, siis teame, et mida suurem on toru läbimõõt, seda vähem vastupidav see on. Vastupidavus sõltub muidugi toru seina paksusest, kuid vastupidavuseks piisavalt paks sein muutub väga raskeks ega võimalda enam vajalikult määral liikuda.
Selgroogsete toese luid ümbritsevad kimpudena lihased, andes nii kehale kuju. Selgrootute lihased asetsevad tavaliselt kihtide või kimpudena keha sisemuses ning kinnituvad välistoesele. Selgroogsete närvisüsteem koosneb närvidest, mis koonduvad seljaajusse ja peaajusse. Mõlema ülesandeks on juhtida kogu organismi elutegevust. Nii selja- kui ka peaaju paiknevad keha selgmisel poolel (selgmiselt). Selgrootute närvisüsteem koosneb närvitänkudest, mis on osa kõhtmisest närviketist. Närvitänk on närvirakkude sõlmekujuline kogum. Närviketis on sellised sõlmed ühendatud peenemate närvikiududega, moodustades nii ketikujulise rea. Peaaju on selgrootutel lihtsa ehitusega.
Selgroogsete vereringe on suletud veresoontesse. Vere paneb liikuma kõhtmiselt paiknev lihaseline organ – süda. Selgrootutel on üldjuhul avatud vereringe: veri voolab osaliselt veresoontes, osaliselt elundite vahel olevates õõnsustes. Vere paneb liikuma lihtne süda, mis paljudel selgrootutel on pikk kambrite rida. Mõnedel ussidel on see ka ringikujuliste torude süsteem.
Enamik selgrootuid on sümmeetrilise kehaga. On loomi (näiteks meritäht), kelle kehaosad algavad ühest keskpunktist. Osal loomadest saab eristada keha esi- ja tagaosa või jaotab pikisuunaline telg keha kaheks võrdseks ühesuguseks pooleks.
Huvitav
Lamarck oli esimene, kes kasutas mõistet „bioloogia“ selle tänapäevases tähenduses. Laialdased uuringud viisid ta oma evolutsiooniteooria arendamiseni, mida nimetatakse tema nime järgi lamarkismiks. Tema järgi kohastuvad organismid oma eluajal ümbritsevate tingimustega ja pärandavad tekkinud muutused järglastele. Nemad omakorda lisavad sellele elu ajal õpitu ja pärandavad kõik edasi oma järglastele.
Oluline
- Selgrootutel puudub selgroog.
- Selgrootutel on lubi- või kitiinainest välistoes.
- Enamik selgrootutest on sümmeetrilise kehaga.
- Selgrootute närvisüsteem koosneb närvikiududega ühendatud närvitänkudest.
- Selgrootutel on avatud vereringe.
